esmaspäev, 26. aprill 2010

Bruxelles: 64.-66.päev

Esmaspäeva (19.04.2010) hommik algas nagu ikka - hops! üles ja vups! parlamenti. Oli Strasbourgi-nädal ehk teisisõnu parlamendi plenaarsessioon. See tähendas, et suur(em) osa parlamendist oli nädalaks ajaks Strasbourgi ümber kolinud ning Brüsselis asuv parlamendihoone oli küllaltki hõredalt rahvastatud. Lisapõnevust pakkus Islandi (küllaltki hääldamatu nimega) vulkaan Eyjafjallajökull, mis sundis paljusid Ida-, Põhja- ja Kagu-Euroopast pärit parlamendiliikmeid ning nende assistente lõbusalt lennujaamades, autodes, rongides või laevades aega veetma. Kahtluse all oli, kas vajalik kvoorum ikka saadakse kokku. Esmaspäeva õhtuks selgus, et kvoorum oli koos, ent tervele mõistusele tuginedes (juhhei!, mõistus tuli õnneks koju!) jäeti vähemalt kavas olnud hääletamised ära. Enamik kohale jõudnuist olid Lääne-Euroopast. Kus olnuks ausus?

Muidu päev midagi põnevat ei pakkunud. Transkribeerisin ning jõin palju kohvi. Õhtul lendlesin "kodu"poodi, millest väljudes mind mingid kohalikud taaskord peatasid. Ütlesin silmsidet vältides: "Ai dõunt spiik Frentš!" ning üritasin edasi kõndida, aga ei - neil on nipp, nad vastavad: "Nõu problem!". Jäin siis seisma - lase oma monoloogil tulla, Poiss. Nagu tavaliselt, oli Poisi monoloog konarlik: "Homeless people, handicap.." Seejärel pisteti mulle nina alla blankett - ole nüüd hea Tüdruk ja täida. Võtsin siis pastaka ja hakkasin lahtreid täitma - nimi, aadress, summa. Summa? Või et raha tahate, jah?! Võtsin siis oma senditasku lahti - sularaha mul parajasti ei olnud - ning hakkasin seda tühjaks kühveldama. Poisi sõber Teine Poiss ütles selle peale: "Cash! Cash only!" Ma ütlesin selle peale: "Käššhi pole, sõber, käššhi pole! This is all I have.." See neile ei sobinud ning mul lasti minna. Piin on siin linnas elada, ma ütlen, piin! Muudkui räägi võõraste inimestega (loe: meestega) ning vabanda ette ja taha.
________________________________________

Teisipäeva (20.04.2010) hommikul ärkasin pool tundi hiljem kui tavaliselt, aga ikka jõudsin esimesena kabinetti. Needus, ma ütlen! Lugesin selles neetud vaikuses uudisteportaalist, et Belgia taevas on tuhast vaba. Samuti lugesin oma lugematutest e-kirjadest välja selle, et plenaarsessioon ekstreemsete loodusolude tõttu seekord lühemaks tehtud on. Transkribeerisin ning tarbisin kohvi. Kuskil 11.30 paiku läks valla tuletõrjealarm. Kuna valehäireid oli varemgi olnud, panime oma väärtusliku(ma)d kompsud aegamisi kokku ja liikusime kõik koos trepist alla kolmandale korrusele ning sealtkaudu parlamendihoone teise "tiiba". Seal oli kõik vaikne. Jõime kohvi ning läksime lõunale, kust naastes selgus, et meie "tiib" on endiselt täies hiilguses alles ning võib "töö"tegemist jätkata. Päeva lõpus kepsutasin elamisse, et seejärel kepsutada tuhavangis olnud bulgaarlase sünnipäeva tähistama - nimelt pidi poiss tol hommikul koju lendama, aga võta (vabalt valitud) varbast - lend tühistati ning kojuminek jäi ära. Võib-olla just suur koduigatsus oli see, mis poisi palju-kõike-ja-kiiresti-režiimile lülitas - sünnipäevalaps oli ikka paras ploom peo lõpuks.
_________________________________________

Kolmapäeval (21.04.2010) olin - üllatus-üllatus! - ikka esimene praktikant kabinetis ning seda pääääris tükk aega. Sain vaikuses "tööd" teha, kohvi, vett ning Koletist juua. Üldiselt oli küllaltki sisutu päev - tipphetkedeks olid (nagu ikka) lõuna ning kohvipausid. Pärast tööd elamisse, sealt mõne aja pärast tagasi parlamendiesisele platsile luksemburglase kätt hoidma. Tema lemmikmeeskonnal oli taas jalgpallimatš, seekord Prantsusmaa meeskonna Lyon vastu. Juba enne mängu algust suutis ta vähemalt 54 korda ohata, et tal on halb eelaimdus ja 103 muud häda. Pärast esimest poolaega värises poiss kui haavaleheke. Ta meeskond võitis matši 1:0. Ma ei kujuta ette neid krokodillipisaraid, mis oleks kaotuse korral ta silmist veerema hakanud. Lääne-Euroopa mehed on nii õrnakesed, et puhu pikali, kui vaid soovi on.

Kommentaare ei ole: