esmaspäev, 19. aprill 2010

Bruxelles: 57.-59.päev

Esmaspäeval (12.04.2010) olin küllaltki reibas ning tahtmist täis. Jätkasin oma jõuan-esimesena-kabinetti-tsüklit. Kohe pärast kabinetti jõudmist lahkusin sealt aga parlamendisööklasse hommikust sööma. Pärast hommikusööki tegin taas algust transkribeerimisega. Valutasin pead. Transkribeerisin. Valutasin pead. Transkribeerisin. Vahepeal käisin ka lõunat söömas. Parlamendi 0.korrusele oli püsti pandud nn. Poola koridor - üles olid riputatud mustad plakatid Katõn I ja Katõn II sündmuste mälestamiseks. Küllaltki morbiidne. Pärast lõunat lõpetasin peavalutamise ning transkribeerisin jõudsalt edasi. Tööpäeva lõppedes lippasin läbi "kodu"poest ning olin öö saabumiseni lihtsalt muhe.
__________________________________________

Ka teisipäeval (13.04.2010) jõudsin esimesena kabinetti. Tühjendasin vaikuses oma e-postkasti, lugesin uudiseid ning valmistusin vaimselt transkribeerimiseks. Transkribeerisin. Enne lõunat põikasime luksemburglasega läbi ka ühelt koosolekult. Lülitasin - nagu ikka - oma kõrvaklapid 13.kanalile ning ootasin eestikeelset tõlget. Aga tõlget ei olnud. Vaatasin eesti tõlkide klaasboksi suunas - inimesed istusid sees ja suud ka justkui liikusid, aga mida ei olnud, oli tõlge minu kõrvaklappides. Lülitasin siis klapid inglise keele kanalile ja hakkasin filigraanseid lilli joonistama. Luksemburglane liitus mu joonistamistunniga ning nõnda me kahekesi terve koosoleku aja võidu joonistasimegi. Koosolek sai väga kiiresti läbi. Pärast koosolekut transkribeerisin. Mingil hetkel tööpäeva lõppedes sai mul sellest villand ning kõmpisin ära elamisse muhelema.
__________________________________________

Kolmapäeva (14.04.2010) hommikul murdsin oma halva kombe esimesena kabinetti jõuda. Nimelt vaatasin oma kell 7.30 helisenud mobiilset äratuskella ning mõtlesin, et ma olen täna sama "suvakas" nagu mu juhendaja. Lükkasin äratuskella 9.30 peale ning magasin edasi. Kell 9.30 ärkasin taas. Pärast hommikusi protseduure lükkasin esimest korda siinveedetud aja jooksul jalga kontsaga kingad ning tippisin parlamenti. Maailm paistis nende kontsade otsast hoopis teistsugune. Parlamendis selgus, et juhendajal polnud mu "sissemagamisest" sooja ega külma. Meeldiv. Transkribeerisin endise innukusega edasi. Enne lõunat käisime luksemburglase ning taanlasega Poola lennuõnnetuses hukkunute auks peetud mälestustseremoonial. Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek (kes on muide ka poolakas) pidas väikse kõne, samuti loeti ette kõigi hukkunute nimed, mängiti Chopini.. ee.. "Matusemarssi" (kas see on loo nimi eestikeeli?) ning peeti minutine leinaseisak (mis tegelikkuses kestis vaid u. 30 sekundit).

Pärast tseremooniat olin veidi morbiidses meeleolus, mõistagi. Peas käis ringi too marsiviis ning must lindike mu peos tuletas meelde elu ettearvamatust, elu "väiksust" (kui nii võib öelda) selles suures universumis. Kisub filosoofiliseks, või mis? Otsisin youtube'ist üles tolle marsiloo ning kuulasin seda veel mõned korrad, et rõõm ikka veel kaugemale minust pageks. Transkribeerisin. Pärast tööpäeva lõppu istusime luksemburglasega maha parlamendiesisel platsil - siinne ilm lubab juba väljas "päiksepaiste" käes õlut nautida. Jõime, sõime ning kõndisime siis kumbki oma elamise suunas.

Kommentaare ei ole: