laupäev, 17. aprill 2010

Bruxelles: 54.-56.päev

Reedel (09.04.2010) jätkasin tubli olemist ning jõudsin parlamenti varakult. Transkribeerisin usinasti, vahepeal käisin iirlanna juures IT-muret kurtmas - ta helistas IT-tukke, rääkis prantsuse keeles pikad jutud maha ning probleem sai lahendatud. Jõin suurest rõõmust ära ühe Koletise ning tööpäev läbi oligi. Jätkasin reedese traditsiooni ülal hoidmist ning kõndisin kaubandustänavale aega veetma. Hiljem, kui olin tagasi oma elamises, tegin ettevalmistusi õhtus(t)eks koosviibimis(t)eks. Ühel õhtul mitu üritust, kuhu tahtsin jõuda - see kõik vajas nii füüsilist kui vaimset kõrgeimat valmisolekut.

Umbes kella 17.30 paiku seadsingi sammud uksest välja. Kuna olen kangekaelne ühistranspordi mittekasutaja - jänest sõita ei taha ja piletit osta ka ei taha - siis kõndisin ligi 40 minutit esimesele üritusele. Briti neiu kutsus praktikandid enda juurde õhtusöögile. Läksin kohale varem, et lüüa käsi külge söögivalmistamisel. Minu käed olid väga väärtuslikud - hakkisin kõike, mis ette jäi. Britt oli mu hakkimisoskustest vaimustuses - kordas kõigile saabunud külastajatele, et ma olen kõige parem hakkija, keda ta näinud on. Lihtsalt vapustav, kui andekas ma olen! Vapustav oli ka see massiivne sibul, mida hakkisin. Sibul oli suur ning valmistusin kestvaks pisaratevooluks, aga - üllatus-üllatus! - kordagi ei võtnud nutma. Välismaised sibulad - pähh!

Kõige olulisem detail selle ürituse juures on aga see, et MAJAS OLID KASSID! Lausa KAKS kassi! Ma polnud 2 kuud ühtegi kassi näinud, rääkimata silitamisest! Ma olin joovastuses! Ma ei tea küll, millised olid kasside tunded, aga mina olin ülirõõmus. Ja küllaltki lühikese aja järel ka ülikarvane. Tupsu-dunnud isegi rääkisid minuga, kui neile mäu! ütlesin. Andsin neile süüa. Mängisin. Silitasin. Õndsus! Õndsus! Õndsus!

Esimest korda Brüsselis viibitud aja jooksul rääkisin vene keeles. Üks külalistest (sakslane) oli kunagi ülikoolis vene keelt õppinud ning me vahetasime mõned laused vene keeles. Demonstreerisin ka oma saksa keele oskusi: "Scheisse! Ich bin Michael Schumacher." Söögid söödud (salat, spagetid ja puuviljasalat jäätisega), kõndisin 40 minutit järgmisele üritusele, kust mõnekümne minuti pärast järgmised 40 minutit tagasi briti juurde tõttasin. Kasse silitama. Kuna britt mul üksinda oma elamisse tagasi kõndida ei lubanud, majutas ta mind peo lõppedes enda tuppa enda kõrvale magama. Ja - uskumatu! - voodisse tuli ka kass! Õndsus! Nii palju head ühe õhtu jooksul! Kass keeras end me jalge juurde kerra, nurrus, kui teda silitasin ning magas seal sedasi terve öö! Enam kodusemaks ei saanudki minna!
_______________________________________

Laupäeva (10.04.2010) hommikul lõime kassi ning briti neiuga silmad u. 10 paiku lahti. Jõin klaasi mahla, kloppisin suurema osa kassikarvadest riietelt maha ning silkasin mööda päiksepaistelisi tänavaid 40 minutit oma elamise poole. Tuju oli hea! Vähemalt seni, kuni oma "kodupoodi" sisse hakkasin astuma. Poe ees peatas mind müügimees, kes tahtis mulle müüa mobiilsidepaketti, näidates toredat Samsungi telefoni, mille mulle tasuta lubas anda. Pärast pikka monoloogi suutsin viimaks öelda, et viibin Belgias veel vaid 3 kuud ning nende pakett ei sobi mulle. Müügimehed ja nende monoloogid. Pfft!

Tagasi elamises, sõin hommikusööki ning vahtisin lakke. Laest vahtis mulle vastu ämblik. Üldiselt mulle ei meeldi, kui mind vahitakse. Eriti kui vahtijal on 8 jalga ja 8 silma. Tõin joostes tolmuimeja ning mõnekümne sekundi pärast ta mind enam ei vahtinud. Kui nüüd oleks veel selline tolmuimeja, mis saaks lahti mind tänaval vahtivatest ning tervitavatest meestest, oleks elu Brüsselis lausa fantastiline.

Tegin lahti Eesti uudisteportaalid ning keerasin oma rõõmukraanid natukeseks ajaks kinni. Saatsin poolatarist praktikandile kaastundesõnumi, lugesin kõikvõimalikke artikleid, kommentaare lennuõnnetuse kohta. Juhtub ikka koledaid asju, aru ma ei saa. Et õhtu veidi värvikamaks muuta, vaatasin kõikvõimalikest (soo)stereotüüpidest pungil filmi "Seks ja linn". Teist korda ei vaataks, ausalt öeldes.



_________________________________________

Pühapäeva (11.04.2010) hommikul tegin jälle toda toru-tühjaks-magamist ning lõin silmad lahti alles kell 14.00. Sõin hommikuputru, pesin pesu ning ärritasin end taas (soo)stereotüüpsete filmide vaatamisega. Proovisin vaadata Bridget Jones'i teist filmi, aga pärast 15 minutit Bridget'i stereotüüpseid ebaõnnestumisi ma loobusin. Mõnikord ei ole briti huumor lihtsalt piisavalt.. humoorikas. Vaatasin siis hoopis üht teist magedat (soo)stereotüüpset suhtekomöödiat - "He's Just Not That Into You". Teist korda ei vaataks, ausalt öeldes.


Kommentaare ei ole: