laupäev, 17. aprill 2010

Bruxelles: 51.-53.päev

Teisipäeva (06.04.2010) hommikul seadsin taas sammud parlamendi suunas. Viis päeva kestnud munemine oli mu motivatsioonitaset veidi kergitanud ning olin valmis transkribeerimiskoletisega vastamisi seisma. Sõin parlamendisööklas ühe korraliku hommikusöögi, jõin veel korralikuma topeltespresso sinna peale ning ülejäänud (töö)päev möödus kui ludinal. Tõepoolest, ma ei tegelenud enam "töö" vältimisega, vaid olin ponks tüdruk ja transkribeerisin usinasti. Targad tädid-onud rääkisid mulle kõrva sisse tarka juttu ja mina panin selle kõik ilusti-kenasti-neli-viis-korda-järjesti kirja.

Pärast tööpäeva lõppu lippasin läbi poest ning viskasin liigsed asjad üle ukse tuppa, et siis parlamendiesisele platsile jalgpalli vaatama naasta. Peatusime tüdrukutega (!) iiri pubis "O'Farrel's", kus meie üllatuseks oli aega veetmas ka karm briti "onkel", kes ükskord tolle Belgia "onkli" paika pani. Mängisid Arsenal (Suurbritannia) ja Barcelona (Hispaania). Mul on kombeks olla nõrgema meeskonna poolt ning seetõttu hoidsin pöialt Arsenalile. Kui nad mängu esimese värava lõid ning ma (häälekalt, nagu ikka) rõõmustasin, saime mõningaid rahvusvahelisi "viisakusavaldusi" kõrvallauas istunud keskealistelt hispaania meestelt. Juba pea kaks kuud polnud ükski võõras meesterahvas mind põhjusetult litsiks sõimanud - selles mõttes sai üks tühimik jälle täidetud. Kohe kodusem tunne tuli peale. Mängu võitis teadupoolest Hispaania meeskond seisuga 4:1. Pubist lahkudes naeratasin jorssidele viisakalt, õnnitlesin neid võidu puhul ning mainisin, et hea mäng oli. Onudel hakkas piinlik, et ennist nõnda üle olid "reageerinud".
_________________________________________

Kolmapäeva (07.04.2010) hommikul mõistsin, et munemispühad olid mulle palju reipust juurde andnud - olin esimene praktikant, kes tööle jõudis. Sain tühja kabineti mõnusid päris tükk aega nautida - kasutasin võimalust ning transkribeerisin veel innukamalt kui eelmisel päeval. Muus osas päev midagi erakordset ei pakkunud. Pärast tööd sibasin elamisse ning jälgisin arvutivahendusel järjekordset jalgpallimatši - Manchester United (Suurbritannia) versus Bayern Munich (Saksamaa). Luksemburglane, kes antud matši kuskil pubis peast kinni hoides jälgis, saatis mulle muudkui sõnumeid, kuidas ta süda varsti rinnust välja hüppab ja kuidas ta ikka ei suuda vaadata, kuidas ta lemmikuim meeskond (Bayern Munich) kaotab ja kuidas ta meeskond on ikka nii lootusetu ja kuidas [sisesta sobiv tekst siia]. Mängisin poisile siis veidi rahustavat ning lootust sisendavat ema ja kordasin muudkui, et mäng ei ole veel läbi, ei ole veel läbi, ei ole läbi. Kui kohtunik viimaks lõpuvilet vilistas ning selgus, et luksemburglase lemmikmeeskond pääses edasi järgmisesse vooru, lõppes küll halasõnumite saatmine, aga algas joovastussõnumite saatmine, sinna vahele ka paar "appi-ma-saan-kohe-südari"-sõnumit. Õhtu täis huumorit, ma ütlen.
__________________________________________

Neljapäeva (08.04.2010) hommikul jätkasin tubli olemist ning jõudsin taas praktikantidest esimesena parlamenti. Transkribeerisin. Langesin taas energiajookide lõksu. Haarasin hommikul külmkapist kaasa veebruarikuus mulle sakslase poolt toodud energiajoogi - mõtlesin, et pole ammu joonud ja kaua see purk ikka mul siin kapis seisab. See oli nii hea. Sumin peas oli ka hea. Peaaegu sama hea kui see sumin, mis ma Luksemburgis viibides pärast neljandat hommikukohvitassi tundsin. Sumina hoidmiseks ostsin pärast lõunat kioskist ühe eriti koletisliku energiajoogi ("Monster"). Sumin läks veel paremaks. Veidi enne tööpäeva lõppu kinkisin endale veel ühe purgi. See tegi kokku 1.25 liitrit energiajooki päeva jooksul. Purgi peal on kirjas, et päästa koletis välja. Ma võtsin seda kuulda! Peas tiirelnuks justkui kärbes, sumisedes: "Mõnna! Mõnna! Mõnna! Mõnna!" Mõnna, ma ütlen!

Kommentaare ei ole: