pühapäev, 11. aprill 2010

Bruxelles: 46.-50.päev (munadepüha-eri!)

Kolmapäeva öösel aset leidnud elumuutuse tõttu "ärkasin" neljapäeva (01.04.2010) hommikul vara - kaua sa ikka voodis lage vahid. Arvutiekraani jõllitamine tundus meeldivam tegevus. Ees seisis pikk munadepühapuhkus - 5 päeva - ning ma tegin selle puhul munastumisega juba varakult algust. Lippasin läbi "kodupoest" ning koondasin kogu oma energia enda munaks mõtlemisele. See oli küllaltki emotsionaalne tegevus - kulus palju pabersalvrätte ja tualettpaberit, aga sain hakkama. Õhtuks olin (pühade)muna valmis! Läksin varakult magama ning - üllatus-üllatus! - uni tuligi viimaks mu silma sisse. Unenäod olid muidugi katkendid erinevatest absurdikomöödiatest, -tragöödiatest ja -põnevikest. Aga nad olid jälle olemas!
_______________________________________

Reede (02.04.2010) hommikul lõin silma(d) lahti kell 13.00. Ma ei suutnud tükk aega uskuda, et olin tõesti 13 tundi järjest maganud. Ülivärske tunne oli üle pika aja. Kasutasin selle värskuse ära ning jalutasin kaubandustänavale oma seelikutekollektsiooni täiendama. Otsa oli lõppenud ka hambapasta. Suuhügieenitoodete leti ääres seistes ei suutnud ma aga kuidagi pearaputamist lõpetada. Mis mõttes on valida ainult miljoni erineva Signali ja Colgate'i vahel? Ma olen Blend-a-medi-tüdruk! Kuna ühtegi Blend-a-medi pastat ei olnud, otsustasin Colgate'i kasuks. Hambad hakkasid sügelema. Põikasin läbi McDonald'sist ning Exki'st (ökosööke ja -jooke pakkuv kett) ja jalutasin kohvitops näpus ja burgerid kotis elamise suunas. Tagasi kodus, sõin oma burgereid ning olin muna ehk teisisõnu ühiskonnale totaalselt kasutu. Mingil momendil hüppasid "munastseeni" sisse ka maasikad ja vahuvein.
________________________________________

Laupäeva (03.04.2010) hommikul lõin taas silmad lahti kell 13.00. Juba teine täisväärtuslikust unest ning värvilistest unenägudest pakatav öö järjest. Uskumatu! Tegin suurest rõõmust endale hommikusöögiks kaerahelbeputru; koristasin, pesin pesu ja nõusid. Kuna õues sadas vahelduva eduga vihma, veetsin terve päeva toas, vaadates Ameerika komöödiasarja "Kollanokad" ("Scrubs"), juues kohvi ning süües paralleelselt tühjaks terve külmkapi. Öösel voodis lebades ilmnes jälle kurb tõsiasi, et unetusega ei ole kõik sugugi läbi - uni lihtsalt ei tulnud. Jälle.
________________________________________

Olgugi, et eelmisel ööl oli uinumisega raskusi, olin pühapäeva (04.04.2010) hommikul küllaltki värske. Oma panuse siia andis muidugi aspekt, et kuna oli pühapäev, sain magada seni, kuni torust tuli. Kui toru oli tühjaks magatud, tegin hommikusöögiks taas kaerahelbeputru ning jätkasin komöödiasarja "Kollanokad" vaatamist. Aeg-ajalt kerkisin arvuti tagant püsti, et heita pilk aknast välja. "Ra-he tu-li ma-ha ning val-geks läks maa!" Lisaks külmkapile olin pühapäeva õhtuks tühjaks söönud ka oma kõik teised kapid. Lootsin, et belglased ei ole esmaspäeval nii munad kui mu Kahtluseuss mulle sisendada üritas, ning visualiseerisin õhtul voodis uinudes, mida kõike järgmisel hommikul poest kokku ostan. Kuna uni taas tulla ei tahtnud, sain ettekujutamisega küllaltki pikalt tegeleda.
________________________________________

Esmaspäeva (05.04.2010) hommikul selgus aga kurb tõsiasi - belglased on munad. Kui pärast kaerahelbeputru lootusrikkalt poodi silkasin ning suletud poeuksi nägin, trampisin porisedes elamisse tagasi. Teadsin, et õhtul saab mu kõht küllaltki tühi olema, aga lohutasin end sellega, et ju siis on see millekski hea. Võtsin belglastelt eeskuju ning munesin ka. Mingil hetkel hakkasin valmistuma eelseisvaks töönädalaks, aga see oli ka ainus kasulik(um) asi, millega tol päeval tegelesin. Liigne energiakulutamine ei oleks väga tervislik olnud - olgugi, et ma mitte midagi ei teinud, oli mu kõht õhtul uinudes tuntavalt tühi. Mis tunne mul siis veel oleks olnud, kui oleksin päev otsa energiliselt toimetanud?

Kommentaare ei ole: