esmaspäev, 5. aprill 2010

Bruxelles: 43.-45.päev

Esmaspäeva (29.03.2010) hommikul olin unine ning väsinud - unetus oli mind tolleks hetkeks piinanud juba 2 nädalat. Tegin, mis ma tegin, kuidas ja millal tegin või ei teinud, uni lihtsalt ei tulnud. Pühapäevaöö ei olnud erand. Mistõttu "magasin sisse". Kell 7.30 lõin äratuskella kinni, kell 9.00 sain voodist püsti, kell 10.00 olin parlamendis. Juhendaja minust puudust ei olnud tundnud, transkribeerimine eest ära polnud jooksnud. Nuuskasin nina (ilm Luksemburgis oli niiske ning sain endale külge väikse nohupoisi), jõin kohvi, transkribeerisin aegamööda. Kell 17.00 oli pisike motivatsioonitörts mu maisest kehast lahkunud ning otsustasin oma nohupoisiga ära koju minna. Nohupoiss oli selles mõttes hea kaaslane, et ta nõustus kõigega. Nii me siis mu elamisse tiksusimegi, põigates läbi ka poest, kust ostsime tiramisumagustoite, millised ma koju jõudes kohe ka ära sõin.
_________________________________________

Teisipäeval (30.03.2010) olin asjalikum - olin esimene praktikant, kes kabinetti jõudis. Nautisin vaikust ning tegin tükk aega usinalt tööd. Aegamööda ilmusid kohale ka teised praktikandid ning töötegemine ei tundunud enam üldse nii põnev, eriti kuna teistel praktikantidel n.ö "rohelise nädala" tõttu tööd ei olnud. "Roheline nädal" ehk nädal pärast parlamendi plenaarsessiooni on justkui puhkenädal, mil üldjuhul parlamendis suurt midagi ei toimu. Kuna ees oli ootamas pikk munadepühapuhkus, oli parlamendis veel vaiksem kui tavaliselt. Mul jäi üle vaid kadedusest roheline olla. Aga ega ma ka ennast selle transkribeerimisega üle ei rebestanud. Roheline nädal, siis roheline nädal ikkagi. Vahepeal käis me kabinetis ka juhendaja iirlannast assistent, kes oma frustratsiooni juhendaja puuduvate juhtimisoskuste üle väljendas. Mingil hetkel peatus ta pilk mu Ülima Kuumuse Aknal (mida olen vahepeal täiendanud alloleva pildiga) ning ta avaldas toetust aknale kleebitud meeste suhtes. Ja nii me siis vahtisimegi mõnda aega heldinult ning vaikides mu akent.












Jõin kohvi, transkribeerisin. Kell 17.15 talutasin luksemburglase käekõrval mu elamise lähedal asuvasse disainerrõivaid odavalt müüvasse poodi. Nimelt otsis poiss endale jakki, aga kuna jakk peab ikka "firmakas" olema, siis tegi ta "väikest uurimistööd" ning leidis internetilehekülgi läbi kammides ainult ühe jaki, mis talle sobib. Jaki hind oli (u.) 800 eurot. Koputasin talle mõistuse pähe ning tutvustasin odavamaid võimalusi. Viisin Vett-ei-joo-ja-jala-ei-käi-tüübi riidepoodi, ise kappasin toidupoodi ning seejärel koju.

_________________________________________

Kolmapäeval (31.03.2010) olin samuti esimene praktikant kabinetis. "Töö"tegemistuhin oli aga null. Ja nii ma siis tegingi kogu päeva jooksul tööd 15 minutit: 10 minutit transkribeerimist, 5 minutit e-kirja saatmist juhendajale (kes, nagu arvata oligi, sellele ei reageerinud). Ülejäänud päeva mängisin koos teistega lolli - voltisime paberlennukeid, tantsisime, jõime kohvi, istusime aknal, jõime kohvi, rääkisime juttu, jõime kohvi. Muuseas, olen paberlennukite voltimise meister - mu lennukid lendavad kõige paremini.

Õhtul läksime pubisse - väike munadepühaõlu ja jalgpallimatš. Õhtu jooksul sai kokku põrgatud päris huvitavate inimestega - nt ühe keskealise iirlasega, kes on peaaegu terve Eesti läbi sõitnud ning kandis Eesti kaarti endaga lausa kaasas. Süda läks kohe soojaks. Iirlasi oli õhtu jooksul üldse väga palju näha, aga seda tõenäoliselt seetõttu, et olime Iiri pubis.

Öösel tabasid mind korraga aga Teadmine ning Otsusekindlus (seda ei juhtu väga tihti) ja teatud eluaspektid said ümber hinnatud ning vormistatud. Raske ja valus oli, aga pikemale perspektiivile mõeldes ainuõige ning vajalik. Magama jäämisega oli küll raskusi, aga pärast kaht nädalat kestnud püsivat unetust ei pane lisaunetusööd justkui enam tähelegi. Kõik saab korda..


Kommentaare ei ole: