laupäev, 3. aprill 2010

Bruxelles: 41.-42.päev (Luksemburgi-eri!)

Laupäeva hommikul (27.03.2010) ei saanudki magada nii kaua, kuni torust tulnuks. Rong ei oodanud. Nii ma siis ärkasingi nädalavahetuse jaoks harjumatult vara - kell 9.00. Pakkisin reisiks vajalikud asjad oma suurde Bang & Olufseni kotti, sõin kerge hommikusöögi ning kappasin Euroopa Parlamendi all asuvasse rongijaama. Nagu eestlasele kohane, jõudsin kohale liiga vara. Horvaatlanna hilines 5 minutit ning prantslaseks konverteerunud sakslane (käis kunagi Prantsusmaal pikka aega ülikoolis) 15 minutit. Ostsime pileti(d) ning kell 10.55 istusimegi rongile. "Prakslane" jäi kohe magama, mina ja horvaatlanna rääkisime 2 tundi elust-olust-maailmavalust.

Maha läksime viimases Belgias asuvas peatuses (Arlón). Rong sõitis küll edasi otse Luksemburgi, aga kuna odavam tuli Arlóni sõita, me seda ka tegime. Luksemburglane ootas meid rongijaamas ning sõidutas autoga oma koju - Olmi (mis asub siis Luksemburgis). Ootasime kõik, et luksemburglase kodu on üüratu ning rikas (olime Luksemburgi varem omakeskis ümber ristinud Luxuryburg'iks), aga selgus, et maja on neil nt väiksem kui keskmine maja Eestis, ümberkaudsed majad samuti väiksed, väikeste aedadega - ei midagi "üüratut" ega "luksuslikku". Luksemburglase kodu oli hubane, tema vanemad täiesti tavalised inimesed.

Sõitsime pealinna. Võõrustaja tegi meile tuuri vanalinnas, tutvustas erinevaid institutsioone, olulisemaid kultuuriväärtusi. Mul tuli korraks isegi kodune tunne peale. Belgia (ning Brüssel) on minu jaoks üüratud, Luksemburg aga mõnusalt väike - riigis elab 400 000 inimest. (Vana)linn oli hubaselt väike, kõvasti rahulikum kui nt Brüssel. Puhkus! Ja tänavad olid puhtad! Luksus! Brüsselis pead kogu aeg nina maas käima, et ei astuks koeraväljaheitesse või ei koperdaks maas vedeleva mööblijupi, autovaruosa või ehitusprahi otsa.



















Pärast umbes 2-3 tunnist ekskursiooni sõitsime tagasi Olmi, sealt aga ühte lähedal asuvasse linnakesse (nime ei mäleta) õhtust sööma, keeglit mängima ja teiste luksemburglastega tutvuma. Tunne oli, nagu oleks Rakverre või Haapsallu sattunud. Ja baaridaam oli ka nagu mõnest depressiivsest Eesti väikelinnast välja karanud. Võimalik, et ka kergelt napsune. Sõi
me, jõime, suudlesime. Luksemburglased on veel suuremad musimeistrid kui belglased või prantslased. Kui korraga astus ruumi 10 luksemburglast, kellele meid tutvustada oli tarvis, saime kõik kohe 30 põsemusi - 3 musi igalt luksemburglaselt. Pärast oli enesetunne lihtsalt.. hämmeldunud!
______________________________________________

Pühapäeval (28.02.2010) ärkasin enda arust jube vara. Hiljem muidugi selgus, et olin kellakeeramise ära unustanud ning ei tõusnud üldse nii vara. Sõime hommikust ning jõime kohvi. Ma keskendusin kohvijoomisele - kohv mekkis lihtsalt nii hästi. Luksemburglase ema ei suutnud ära imestada, kui ma juba neljandat kohvitassi naeratades palusin. Aga see oli lihtsalt nii hea. Olin küll veidi üleenergiline järgmised paar tundi, aga see kõik oli seda väärt.


Sõitsime Viandeni lossi Kirde-Luksemburgis. Ma muidugi armusin lossi esimesest silmapilgust ning broneerisin selle. Oma kolmanda teenitud miljoni (euro) eest ostan lossi endale. Tegime lossile tiiru peale. Nägin vaimusilmas juba, kus saab olema mu magamistuba, söögituba, veinikelder, raamatukogu jne. Ostsin mälestuseks pusle.

Tagasi Olmi, "prakslase" asjadele järele - too tahtis pühadeks Luksemburgist otse Münchenisse sõita. Viisime ta rongile, ise aga läksime McDonaldsisse sööma. Hinnad olid seal madalamad kui Brüsselis, lisaks sai oma limonaaditopsi lõpmatuseni uuesti ja uuesti täita. Ja kohv oli tasuta! Paradiis. Jõin oma selle päeva viienda kohvi ning haarasin minnes kaasa õhupalli. Uuesti Olmi ning sealt autoga Arlóni, Belgiasse - et sõita Brüsselisse. Jõudsime rongile viimasel minutil. Kaks tundi sõitu, 15 minutit jalgsikõndi jaamast elupaika. Rõõm kordaläinud nädalavahetusest. Luksemburg on ilus, väike, puhas, inimesed ülisõbralikud. Soovitan!

Kommentaare ei ole: