teisipäev, 30. märts 2010

Bruxelles: 39.-40.päev

Neljapäeva hommikul olin küllaltki põnevil. Mitte täitmist ootavate tüütute tööülesannete tõttu, vaid õhtul mind ees oodanud sündmuse tõttu. Enne oli siiski vaja üle elada tööpäev täis teotempos transkribeerimist. Luksemburglane oli samuti põnevil ning luges terve päev tunde kontserdini - "seitse tundi veel", "viis tundi veel", "kaks tundi veel", "õige varsti", "kas hakkame juba minema?". Õige varsti pärast tööpäeva lõppu riietusin kiiresti kontserdiks sobilikesse rõivastesse, torkasin taskutesse vaid äärmiselt vajalikud asjad ning lippasimegi erutusest värisedes bussi peale.

Jõudsime kohale küllaltki vara. Sõime kõhutäiteks Belgia stiilis hot dog'i, mis oli kuiv ja veider nagu nädalaid seisnud saia vahele torgatud rotisaba törtsu ketšupiga. Ronisime teisele rõdule ning istusime. Just - istusime. Ma polnud iial varem sarnasel kontserdil istunud, aga ju siis on kunagi kõigeks esimene kord. Luksemburglane muudkui pildistas, mina lobisesin. Kell 20 tuli lavale Ameerika Ühendriikidest pärit soojendusbänd. Kuulasime kannatlikult. Oli parem kui näiteks Tanel Padar ja Päikesepoisid enne Aerosmithi kontserti. Kell 21 tuli viimaks lavale Cranberries. Luksemburglane jätkas pildistamist. Mina elasin kaasa. Solistil oli nii palju energiat, et armu või ära - olgugi, et tegu naislauljaga. Kontsert oli hea, aga (liiga) lühike - "meesjõhvikad" väsisid vist ära ning oligi lõpp sel lool.

Ees ootas küllaltki piinarikas sõit tagasi kesklinna. Bussi oodates jäi kõrva eestikeelne kõnelus. Pöörasin pead ning tervitasin 4 eestlannat, kes ka kontserdil olid käinud. Jätkasin bussi ootamist. Otse loomulikult tuli pärast 20 minutit ootamist peatusesse väike buss, kuhu kõik peale tahtsid mahtuda. Mingil hetkel leidsime end luksemburglasega põske pidi vastu akent surutuna. Ei saanud liigutada, ei saanud hingata - ekstreemsport missugune! Sportisime nõnda lausa pool tundi. Seejärel olime elusate ja tervetena tagasi Euroopa Parlamendi ees, kust kumbki oma elupaiga suunas liiklema hakkas. Mind kummitas lugu.. kummitas lugu.. lugu kummitas.



______________________________________________

Reede hommikul oli küllaltki veider tööle hõljuda - kõik vajalikud asjad olid teksapükste taskutesse ära mahutatud. Kott, mille eelmisel õhtul kabinetti jätsin, ei koormanud mu õlga. Pleierit ei olnud. Samm oli hämmastavalt kerge. Kuna päev oli lühike, läks ka transkribeerimine kergemalt. Mingil hetkel elavnesid horvaatlanna ja sakslane - lähme nädalavahetuseks Luksemburgi. Luksemburglane noogutas - tulge, jah! Kas eestlanna masseeriti ka kaasa? Jah. Kuigi olin algselt planeerinud minna lihavõttenädalavahetusel, veensid horvaatlanna ja sakslane lõunalauas mind mu plaane muutma. Otsisimegi välja vajalikud rongiajad ning peatused, leppisime kokku minekud ja tulekud ja olekud. Luksemburg - siit me tulime!

Kommentaare ei ole: