teisipäev, 23. märts 2010

Bruxelles: 32.-33.päev

Neljapäev oli vägagi sisutihe. Hommikul kohtusin parlamendi ukse ees iirlasega, kes alles Püha Patricku päeva tähistas ning arvas, et teda jälitavad terroristid. Ise oli ta muidugi väga tõsine selle kõige juures. Kui ta oma lugu jutustades liftis tuikuma lõi ning mu ninna teatud joovastavad aroomid jõudsid, sain aru, et kolmapäev ei olnud tema jaoks veel lõppenudki.

Pärast lõunat toimus praktikantidel koosolek intraneti teemal. Antud koosolekut lükati muudkui edasi ja edasi - algselt pidi see toimuma meie praktikaperioodi esimesel nädalal - ning seetõttu ristisime koosoleku pidaja Michael Hoppe ümber Michael the Hopeless'iks (ehk Lootusetuks Michael'iks). Koosolek ise oli ka küllaltki lootusetu - Michael jäi hiljaks (hopeless!) ning ei rääkinud midagi väga uut ja huvitavat.

Täiendust sai VI korrusel asuv praktikantide (sh minu!) kabinet. Kui esimesel nädalal sai üks kabinetisein endale nimeks "The Wall of Shame" (ehk Häbisein), kuhu riputati praktikantidest kentsakaid pilte, siis neljapäeval sai Häbiseina vastassein endale nimeks "The Wall of Hotness" (ehk Kuumusesein). Sinna riputa(si)me pilte kuumadest inimestest - näitlejatest, modellidest, treeneritest jne. Kuna ülalolev kildiga mees ei leidnud üldsuse tunnustust, lõin enda kuumadele meestele eraldi tsooni - "The Window of Extreme Hotness" (ehk Ülima Kuumuse Aken). Johnny Depp, Colin Firth (mr. Darcy rollis) ning kildiga mees on lihtsalt nii kuumad, et vajavad aknaklaasijahutust.













Sain õhtul juhendaja assistendilt meetrise kirja järgmisel nädalal täitmist vajavate tööülesannete kohta. Viimaks - töö on tulnud minu õuele! Kuigi mitte küll väga palju ajukasutust nõudev töö, aga siiski töö (millest kirjutan täpsemalt tulevikus). Õues oli sooja 16 kraadi. Soovisin konstantselt tagasi oma "iglusse" Eestis. Mu põhjamaine keha ei ole nii varakult selliseks kuumuseks valmis. Ma vajan ka (aknaklaasi)jahutust - sobin kolme eelmainitu vahele oma Ülima Kuumuse Aknale väga hästi.

__________________________________________

Reede oli harilik parlamendi-reede - lühike. Juba kell 13 loivasin kaubandustänava poole, nagu mul juba traditsiooniks on kujunenud. Läätsevedelik oli otsa lõppemas ning kuna olin millalgi varem justkui silmanurgast märganud, et antud tänaval üks läätsepood asub, kõndisingi lootusrikkalt sinna. Minu silmanurk ei vedanud mind alt. Läätsepood ka mitte - sain sama läätsevedelikku, millist ise Eestist Belgiasse vedasin. Ostsin suurest rõõmust kohe suure pudeli. Mulle meeldib selle vedelikuga lödistada - kiirelt saab otsa teine. Elamisse tagasi jõudes ning peeglisse pilku heites märkasin, et mu püksilukk oli lahti. Olin rõõmus - üks liigutus pükse jalast võttes vähem. Siinses lõunamaises kliimas tuli jahutusauk kindlasti ka kasuks - võib-olla oleks ma suurest palavusest poolel koduteel ära minestanud, kui poleks olnud jahutusauku.

Kommentaare ei ole: