laupäev, 23. jaanuar 2010

Ajalugu ja minu ajalugu ehk kus ma olin, kui..?

Vaja ikka see blogiaasta hooga käima tõmmata - ühel päeval 2 postitust. Kes teab, millal jälle hoog peale tuleb?! Blogides riigub lingi.., vabandust, liigub ringi selline meem, et "kui-juhtus-see, siis kus-ja-mis-sa...". Ma mõtlesin, et ma tahaks kohe sellele mõelda. Ja mõtlesin välja järgneva...

Kui..

...esimene inimene astus kuule (21.7. 1969), olin mina alles noor munarakk ja spermatosoid.

...John Lennon mõrvati (8.12.1980), olin ma juba natuke vanem munarakk ja spermatosoid.

...Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatas (26.4.1986), olin ma umbes 1,5- või 2-kuune loode, arvestades, et ma tulin ilmale natuke vähem kui kuu aega hiljem kui olnuks õige aeg. Võib-olla, kuuldes, et kuskil plahvatas, ma lihtsalt mõtlesin: "Ma ei tule välja!"

...toimus Balti kett (23.8. 1989), olin ma umbes 1,5 aastat vana ning ei jaganud ööd ega mütsi ühestki ketist, piketist või banketist.

...uppus Estonia (28.9.1994), käisin ma esimeses klassis ning mäletan, et hommikul ärgates emme ja issi lugesid vaikuses MTV3 soomekeelset teleteksti traagilistest sündmustest. Sain vaid nii palju aru, et laev nimega "Estonia" läks põhja. Pärast hommikusööki liikusin vanatädi tütretütre (jah, just!) maja juurde, et koos kooli minna. Vanatädi tütar (ehk siis vanatädi tütretütre ema) otsustas meid autoga (roheline Zaporozets!) kooli viia. Andsin siis neile ka uudise edasi, et "Estonia" läks põhja. Ja koolis olin veel eriti tähtis sõnumitooja (vähemalt enda arust) ja tantsisin klassi ees: ""Estonia" läks põhja! "Estonia" läks põhja!", kuni klassijuhataja klassi astus ja mind veidi hurjutas. Asja eest muidugi, aga ega ma ei osanud sel hetkel küll hoomata, mis nüüd täpselt põhja läks (noh, laev, eksole) ja kas keegi surma sai või ei saanud.

...printsess Diana suri (31.8. 1997), oli koolivaheaja viimane päev ning järgmisel hommikul läksin ma 4.klassi. Mäletan küll mingisugust meediakajastust ja et üks printsess kaugel maal sai õnnetult surma, aga kogu info sisu jõudis minuni alles aastate pärast.

...saabus aasta 2000, olin pere ja Kehras elavate sugulastega siinsete korrusmajade vahel, vaatasin tähtsa näoga kella: "Mul on sekundi täpsusega õigeks pandud kell! Nii - kümme! Üheksa! Kaheksa! ... Kolm! Kaks! Üks!" ja siis mõtlesin, et kõik peaks nüüd eufooriliselt rõõmustama - 2000 ikkagi ju - , aga kõik lihtsalt.. lasksid rakette õhku - nagu tavaliselt.

...toimus terroriakt World Trade Centerile (11.9.2001), käisin 8.klassis. Mingil hetkel koolist tuleku ja muusikakooli mineku vahel kuulsin raadiost uudist, et New Yorgis toimus suur õnnetus lennukitega (uudise edastamise hetkel ei olnud sündmused vist oma lõpliku pöördeni - tornide kokkuvarisemiseni - jõudnud). Pärast muusikakooli läksime veel ühe sõbrannaga jalutama - mäletan, et oli küllaltki päikseline sügispäev - ja rääkisin talle jõe ääres jalutades raadiost kuuldust.

...Michael Jackson suri (25.6.2009), olin rokiklubis "Tapper" progressiivset rokki viljeleva Poola bändi "Riverside" kontserdil. Tundus meeldiv õhtu olevat - kontsert oli hea, lisaks ostsin soodsa hinnaga bändi plaate ning ootasin kenasti autogrammijärjekorras. Klubist väljunud, helistas mulle vend ja küsis, kas ma uudist juba tean. Ei teadnud. Aga sain kohe teada. Michael Jackson oli surnud. Rahulolust sai ruttu suur kurbus ja totaalne rahulolematus: "Mis mõttes on surnud?! Michael Jackson ei saa ju surra - sellised inimesed lihtsalt ei sure ära!" Poetasin mõned pisarad ning otsustasin, et enne edasi ei nuta, kui pole ise vastavaid uudiseid internetist lugenud. Vuta-vuta ühikasse, arvuti sisse ja uudiseid lugema. Michael Jackson oli ikkagi surnud. Kurbus ja lein tulid taas..

Ja milline uudis jäi meelde eilsest päevast? Mida tegid eile? Iga päev on enam-vähem ühed ja samad uudised - ei mina nendel kuupäevaliselt vahet tee, mis uudis nüüd oli eile või üleeile. Kollased (Reformierakond) tegid ettepaneku (?), et õigepea on kõik valimised ühel päeval. Nii ja naa on selle asjaga - vajaks enne pikemat läbimõtlemist! Sinised (IRL) ütlesid, et haldusreform tuleb niikuinii. Teate, see vajaks ka enne ikkagi pikemat süvaanalüüsi, et kas ja kuidas ja mis poosis! Üks 12-aastane tütarlaps oli kadunud juba pikemat aega. Gruusia president käis iluuisutamise EMi vaatamas. Ja meie iluuisutajad (Mallory-Rand) tegid isikliku rekordi ja Baruto võitis ka ühe matši jälle. Ja siis oli Tallinnas (Zoo peatuses, Õismäel) kahtlane tööriistakohver. Ei midagi põrutavat. Ma ei teinud ka midagi põrutavat. Nuuskasin, läikisin südant ja valutasin pead.

Lõpukõne TTÜ-s 7.jaanuaril 2010.aastal

Lisakommentaar kuupäevaga 11.06.2012:
Igaks juhuks tuletan paljudele lõpukõne guugeldajatele meelde, mis võib juhtuda, kui kopeerimisega vahele jääte.

***

Lisakommentaar kuupäevaga 11.06.2011:
Head lõpukõnelejad, kes te siia ajaveebi otsinguga lõpukõne jõuate: teile mõeldes panin kirja mõned näpunäited (siin), kuidas selle kõne(pidamise)ga ikkagi ühele poole saada. All kõnenäide minu enda lõpukõnest 2010. aasta 7. jaanuaril - inspiratsiooni hankimiseks, aga mitte kopeerimiseks!

***

On vist küllalt juba vaikitud? Vaikus on kuldne, ent mulle on hõbe alati rohkem meeldinud.

***

Juhtus sedasi, et sain kätte oma bakalaureusekraadi. Cum laude ja puha. Kuna aktusel viibinud teine cum laude "omanik" oli soomlane, siis langes mulle au pidada lõpetajate nimel kõne. Pärast piinarikkaid paberimäärimist ja -rebimist täis ponnistusi Õismäe tubastes kitsustes sain lõpuaktusel hakkama allpool ära trükitud kõnejupiga. Lugeda väärikalt ja väljapeetult, hea diktsiooni, asjakohaste pauside, hingamiste ja rõhkudega, kandes oma hääletoonis kerget huumorinooti ning manades vastavalt esile ka pisut koomilisi näoilmeid (näide kõrvaloleval pildil)! :)

_______________________________________


Lugupeetud ülikooli juhtkond, lõpetajad ja õppejõud, austatud perekonnaliikmed ja sõbrad, head saalisviibijad!


Üks etapp on jälle läbi. Hulk noori (või lihtsalt nooruslikke) on taas, pärast paljusid pikki semestreid, teinud selle viimase pingutuse ning omandanud bakalaureusekraadi. Me oleme õppinud, joonud palju kohvi, veel õppinud, joonud veel rohkem kohvi ning muudkui edasi õppinud. Me oleme avastanud, meelde jätnud, unustanud ning jälle meelde tuletanud. Me oleme laiselnud, kaotanud motivatsiooni ning selle siis jälle üles leidnud. Me oleme kukkunud ning taas jalule tõusnud. Me oleme pingutanud ja me oleme saavutanud. Kuhu edasi? Loorberitele puhkama või edasi õppima? Kiiret karjääri tegema ja üüratut varandust teenima? Ehk hoopis perekonda looma või maailma rändama?


Olgu meie valikud, millised nad on, ent neid valikuid tehes, nendes valikutes elades ning võib-olla neid valikuid ka ümber valides pingutagem siiski kiiremini, kõrgemale ning kaugemale. Uskugem ning unistagem! Olgem loomingulised, olgem mitmekülgsed, käigem ringi avatud silmade ning, mis veelgi olulisem, avatud mõtlemisega. Märgakem, hooligem ning jagagem! Olgem inspireeritud ning inspireerigem ka teisi! Sedasi me ei pruugi küll jõuda Euroopa 5 rikkama riigi hulka, ent, ma leian, maailma 5 kõige õnnelikuma riigi hulka küll.


Head kuulajad, lõpetajate nimel ma tänan kõiki õppejõudusid, kõiki juhendajaid, kelle toel me täna siin ühe oma eluetapi lõpetame. Ma tänan kõiki perekonnaliikmeid, sõpru, kes meid sel perioodil on toetanud, hoidnud ning tagant lükanud. Suur tänu kõigile, kes meie tänastesse tulemustesse on panustanud!


Ning viimaseks, kallid lõpetajad, tahan ma meie ajukäärude vahele idanema panna Austria kirjanik Karl Krausi järgmised sõnad: “Haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad.” Saagem nendeks vähesteks! Saagem tipptegijateks! Sest et TTÜ on ju ometi Tipp-Tegijate Ülikool!


Tänan!


_______________________________________

Ma ju näen pärast diplomi k
ätte saamist hoopis targem ja seksikam välja, eks?