reede, 16. oktoober 2009

Need KÕIK on eelkõige SULLE! Soolisest võrdõiguslikkusest.













Sooline võrdõiguslikkus ei ole enam ammu ainult naisteteema. See, kuidas meedia kujutab ja kujundab sugupooli, soorolle, ühiskonna arusaamu naistest j
a meestest, on nii naiste kui ka meeste probleem. Ma ei saa aru, miks kõik end feministiks ei nimeta - feminism on ju ometi liikumine naiste ja meeste poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse heaks. Mis selles halba on? Jah, feminismil on ka oma allharud, aga süvenegem enne nendesse ja ühiskonnas eksisteerivatesse kitsaskohtadesse ja siis pildugem: "Pseudoprobleem!" Unustagem stereotüüp, et feministid ja soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad on "koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad".

Kas sooline ebavõrdsus eksisteerib? Jah. Ja see on fakt. Kui leiate, et sooline palgavahe on müüt, siis ma ei hakka teie uskumusi hetkel ümber lükkama. Aga sooliseks ebavõrdsuseks võib näiteks ka lugeda ühiskonna arusaama meeste rolli(de)st - mehel on vaja iga (töö)päev end oimetuks rügada, et vastata ühiskonna standardile edukast meesisendist - hea töö, uhke(d) auto(d), maja, suvila, firmariided, ilus ja hoolitsetud naine ning eliitkoolides käivad lapsed. Enamik mehi lihtsalt loobub standardi nimel pingutamast ning muutub ajaga lodevaks diivanikaunistuseks, alkohoolikuks, naisepeksjaks jne jne. Kõik soostandardid - nii meeste kui naiste - on omavahel läbi põimunud. Selle asemel, et luua pinnast võrdsete sugupoolte jaoks, tundub ühiskond nautivat ning taasloovat naiste ilukultust ning meeste jõu(kus)kultust. Nendest soostereotüüpidest omakorda tulenevad aga noorte tüdrukute ja poiste (haridus)valikud, nendest standarditest tuleneb ka näiteks see, et mehed väärtustavad end rohkem kui naised. Naised on läbi aegade sunnitud tahaplaanile - nad on pidanud olema vagad, tagasihoidlikud, passiivsed ning juhinduma oma mehest, tuginema temale, järgnema talle kuhuiganes. Seda kõike on näinud ette ühiskondlik standard. Ja see ei ole muutunud. Naisestandard näeb endiselt ette, et me oleksime tagasihoidlikud, ilusad, passiivsed kehad. Naised ei istu küll enam nii sageli kodus ning nende võimalused on märgatavalt laienenud, aga eelmainitud iganenud ootused on leidnud endale hoopis teistsugused, modernsemad väljundid.

Ma võiks sellest lõputult rääkida. Ma võiks sellest oksendamiseni rääkida. Ja oksendada ma mõnikord tõesti ka tahaksin. Neil õhtutel, kus ma olen oma lõputöö raames jälle süvenenud soolist ebavõrdsust, mh ka seksuaalset väärkohtlemist puudutavatesse materjalidesse, lugenud ühiskonna suhtumist väljendavaid artikleid, kodanike kommentaare, vaadanud naiste- ja meesteajakirju, reklaame, saateid, hoomanud igast õhumolekulist minu suunas paiskuvaid arusaamu soostereotüüpidest... neil õhtutel ma tunnen, kuidas ühiskond mind lämmatab, kuidas need stereotüübid mulle näkku naeravad, kuidas nad mind alla suruvad, ning mul läheb süda pahaks ja ma ei saa hingata. Neil õhtutel ma tahaks lihtsalt ära põgeneda, karjudes: "Te kõik olete haiged!". Aga kuhu on põgeneda? See haigus on igal pool...

Järgnevad videod on kõik inglise keeles. Eestis on teema veel kahjuks marginaalne "naiste näägutamine".

Esiteks: näide sellest, et feministid ei olegi kõik koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad:


Tõsisem teemaanalüüs ühiskonna, aga eelkõige meedia soorollide käsitlemisest ning selle mõjust ühiskonnale.


http://www.youtube.com/watch?v=6AKyKd0CupU <- Siin on näiteid naiste (kehade) kujutamisest reklaamides. Ja veel:

Ja kaks näidet, mida "söövad" endale sisse lapsed, vaadates "süütuid" multifilme.




Minul on igatahes kõrini ja ma leian, et igal end väärtustaval naisel samuti.