neljapäev, 2. juuli 2009

See mänguline maailm...

Olen hakanud tihedamalt harrastama minu-jaoks-mitte-nii-väga-uut ekstreemspordimängu - "kaota telefon, leia telefon". Viimase kuu jooksul olen seda juba 2 korda mänginud. Juuni keskpaigas "istutasin" telefoni nr. 36 bussile, sõites kesklinnast Mustamäe suunas. Objekti kadumise avastasin, kui olin bussist väljunud ning juba ühiselamusse jõudmas. Lootsin heade leidjate headele kavatsustele, ohkasin ühikatoas paar korda kõvasti ning sõitsin trolliga tööle. Tunne oli... telefonitu. Tööl helistasin endale, vastu võttis bussijuht. Väikesed kokkulepped ja juba ma tuiskasin tänukommid näpus "Kosmose" bussipeatuse suunas. Telefoniga koos oli jälle hea olla!

Täna istusin raamatupoes ja uurisin raamatut. Nähtavasti libises telefon kotist välja, sest 30 minutit hiljem, mil olin poele veel mitu tiiru peale teinud, polnud telefon enam minuga. Telefon kadus aga kindlasti poes, sest viimati kasutasin seda sektsioonis "Eesti ajalugu". Teate seda tunnet, kus mõtlete - "oh, justas, mitte ometi JÄL-LE"? Ei tea? Abivalmis müüja lubas kasutada lauatelefoni, mille abiga sain teada, et telefon sõitis tol hetkel Kopli suunas. Suutsin kokku leppida telefoni taasliikumise vanalinna poole ning tunni pärast oli see nukker föön jälle minuga ning telefonileidjaonu taas premeeritud.

Võib-olla ei ole telefon meie-vahelise suhtega rahul ning ta tahab rohkem põnevust, proovides seetõttu kogu aeg ära haihtuda. Võib-olla ei ole ma lihtsalt hea telefoniomanik, sest läbi aegade on mulle meeldinud veel muidki sarnaseid mänge nendega mängida, nt. "kaota telefon igaveseks", "kukuta telefon tualetipotti" ja "lase telefon varastada". Pean asja analüüsima ning oma praeguse telefoniga mingisugusele kokkuleppele jõudma. Nõnda ei saa asjad enam jätkuda.

Stiilinäiteid (piltidel ei ole siiski minu telefonid, lihtsalt olukord on sama):