pühapäev, 12. aprill 2009

Mhmh. Jah. Mhmh. Jah... Mhmh!

Mhmh, tegelikult ka! Ma ei tea, kas kofeiinitableti mõju on piisavalt minimaalseks suutnud kuluda, et kui ma nüüd voodisse viskun, tuleb uni ilma sõnamänge mängimata. Loodame. Aga ma tean, et kui aeg jõuab sinnani, et esmaspäev on läbi ning töö esitamistähtaeg möödas, hingan ma nii sügavalt sisse, et tõenäoliselt aju lakkab suurest hapnikurohkusest lihtsalt töötamast. Vähemalt üks etapp selle nõmeda "pooliku kõrghariduse" omandamise teel saab läbi. Ma ei taha üldse mõeldagi, et kas 2 aasta pärast magistrikraadi hankimiseks viimaseid pingutusi tehes on olukord samasugune? Nagu tõesti?! Kaua sa jaksad koolis käia ja kogu aeg heade tulemuste nimel pingutada? 15 aastat saab täis juba! Kuidas ma ikka hindan neid 6-t elu esimest aastat nüüd tagantjärgi. Esimeses klassis oli ka veel enamvähem lõbus. Ja eks vist põhikooliski oli kerge hasart sees. Gümnaasiumilõpu edukus tuli juba kerge pingutusega. Aga hetkel on lihtsalt närtsinud lille tunne. Ja siis veel 2 aastat... Ja siis veel 3 (?) aastat otsa? Ja siis kunagi veel 4 aastat doktorantuuris? (No kui juba, siis lõpuni, eks?!) Täiendkoolitused, seminarid, konverentsid. Elu on ikka üks suur kool, ma ütlen. Tööl peaks ka muidugi käima. Ja võib-olla veel mõne kassi juurde võtma... Raamatuid tahaks lugeda, teatris ja ooperis ja kontserditel käia. Magada võiks aeg-ajalt. Rattaga sõita ja ujuda ja uisutada ja jalutada ja muusikat kuulata ja laulda ja kududa ja heegeldada ja kiirnuudleid süüa. No tõesti, lühikeseks jääb see 24-tunnine päev, 7-päevane nädal, 28-31-päevane kuu, 12-kuu pikkune aasta ja 100-(?)aastane elu! ANDKE JUUUUUR-DEEE! (Ilmselgelt mitte kofeiinitablette, vaid eluühikuid... ja kvaliteetset tervislikku seisukorda!)




Muhe! Külmkapp teeb aeg-ajalt vaheldumisi õhkutõusva lennuki, möödasõitva vormeli ning kiirust koguva rongi häält. Mitmekülgne! Tahaks ka! Olla...