neljapäev, 10. detsember 2009

5 parimat jõululaulu.

Olen kerge glögi-annusega tänasel pidulikul päeval endasse seni olematut jõulutunnet juba manustanud. Päev on pidulik, sest sain bakalaureusetöö eest hinde suurepärane ning võin endale muudkui korrutada sõnapaari cum laude. Ja nüüd on paslik end täielikku jõulumeeleollu viimiseks taastutvustada mõningate jõululugudega.

Minu TIPP VIIS:

1. Minu kõige lemmikum jõululaul "Carol of the Bells". Sellised peakski jõulud olema kogu aeg:

Filmi "Üksinda kodus" taustamuusika laul on kombineeritud Harry Potter'i filmiga:



Siin on üks versioon karmima muusika austajatele (paremat ja rohkem kuulatavamat versiooni youtube.com kahjuks ei pakkunud):



Ja siin üks versioon veelgi karmima muusika austajatele:



Ja siin lihtsalt üks päris kuulatav esitus:



2. Just see versioon pälvib minu jõululaulude edetabelist 2. koha.
Jackson 5 "Santa Clause Is Coming To Town":



3. Päris sellist versiooni, nagu mul kõrvus ja alateadvuses ketramas on, ma ei leidnud, aga see sobib ka:



4. Filmi "Üksinda kodus" taustamuusikana vast kõige tuntum - The Drifters "White Christmas":



Natuke originaalim versioon on siin:
http://www.youtube.com/watch?v=UgGcrvApljY

5. Siin on hunnik laule, aga toon välja järgmised videod:



Uuem versioon eelmisest:


Ja veel 2 vanemat ameerikalikku jõululaulu:





Eestimaise(ma)id kahjuks pähe ei torganud. Kes teab/tahab oma (eestimaist) (jõulu)maitset jagada - palun!

laupäev, 21. november 2009

Kui TTÜ asemel oleks Sigatüüka Võlukunstikool...

Siis alloleva testi järgi kuuluks ma Gryffindori majja. Arvan, et see test näitab kõigile ühesugust vastust.

Endiselt kirjutan lõputööd.

Which Hogwarts House Would You Be In?

You would be in Gryffindor. You are bold, passionate, and brave. You have a highly-defined sense of right and wrong, and you are not afraid to speak your mind or fight for what you want.

Find Your Character @ BrainFall.com

neljapäev, 12. november 2009

Ma ei ole surnud, ma olen nartsiss.

Ma tulen varsti tagasi, ärge muretsege, aga praegu.. praegu olen ma üks väike kollane nartsiss ja kirjutan lõputööd.


I am a
Daffodil


What Flower
Are You?


reede, 16. oktoober 2009

Need KÕIK on eelkõige SULLE! Soolisest võrdõiguslikkusest.













Sooline võrdõiguslikkus ei ole enam ammu ainult naisteteema. See, kuidas meedia kujutab ja kujundab sugupooli, soorolle, ühiskonna arusaamu naistest j
a meestest, on nii naiste kui ka meeste probleem. Ma ei saa aru, miks kõik end feministiks ei nimeta - feminism on ju ometi liikumine naiste ja meeste poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse heaks. Mis selles halba on? Jah, feminismil on ka oma allharud, aga süvenegem enne nendesse ja ühiskonnas eksisteerivatesse kitsaskohtadesse ja siis pildugem: "Pseudoprobleem!" Unustagem stereotüüp, et feministid ja soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad on "koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad".

Kas sooline ebavõrdsus eksisteerib? Jah. Ja see on fakt. Kui leiate, et sooline palgavahe on müüt, siis ma ei hakka teie uskumusi hetkel ümber lükkama. Aga sooliseks ebavõrdsuseks võib näiteks ka lugeda ühiskonna arusaama meeste rolli(de)st - mehel on vaja iga (töö)päev end oimetuks rügada, et vastata ühiskonna standardile edukast meesisendist - hea töö, uhke(d) auto(d), maja, suvila, firmariided, ilus ja hoolitsetud naine ning eliitkoolides käivad lapsed. Enamik mehi lihtsalt loobub standardi nimel pingutamast ning muutub ajaga lodevaks diivanikaunistuseks, alkohoolikuks, naisepeksjaks jne jne. Kõik soostandardid - nii meeste kui naiste - on omavahel läbi põimunud. Selle asemel, et luua pinnast võrdsete sugupoolte jaoks, tundub ühiskond nautivat ning taasloovat naiste ilukultust ning meeste jõu(kus)kultust. Nendest soostereotüüpidest omakorda tulenevad aga noorte tüdrukute ja poiste (haridus)valikud, nendest standarditest tuleneb ka näiteks see, et mehed väärtustavad end rohkem kui naised. Naised on läbi aegade sunnitud tahaplaanile - nad on pidanud olema vagad, tagasihoidlikud, passiivsed ning juhinduma oma mehest, tuginema temale, järgnema talle kuhuiganes. Seda kõike on näinud ette ühiskondlik standard. Ja see ei ole muutunud. Naisestandard näeb endiselt ette, et me oleksime tagasihoidlikud, ilusad, passiivsed kehad. Naised ei istu küll enam nii sageli kodus ning nende võimalused on märgatavalt laienenud, aga eelmainitud iganenud ootused on leidnud endale hoopis teistsugused, modernsemad väljundid.

Ma võiks sellest lõputult rääkida. Ma võiks sellest oksendamiseni rääkida. Ja oksendada ma mõnikord tõesti ka tahaksin. Neil õhtutel, kus ma olen oma lõputöö raames jälle süvenenud soolist ebavõrdsust, mh ka seksuaalset väärkohtlemist puudutavatesse materjalidesse, lugenud ühiskonna suhtumist väljendavaid artikleid, kodanike kommentaare, vaadanud naiste- ja meesteajakirju, reklaame, saateid, hoomanud igast õhumolekulist minu suunas paiskuvaid arusaamu soostereotüüpidest... neil õhtutel ma tunnen, kuidas ühiskond mind lämmatab, kuidas need stereotüübid mulle näkku naeravad, kuidas nad mind alla suruvad, ning mul läheb süda pahaks ja ma ei saa hingata. Neil õhtutel ma tahaks lihtsalt ära põgeneda, karjudes: "Te kõik olete haiged!". Aga kuhu on põgeneda? See haigus on igal pool...

Järgnevad videod on kõik inglise keeles. Eestis on teema veel kahjuks marginaalne "naiste näägutamine".

Esiteks: näide sellest, et feministid ei olegi kõik koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad:


Tõsisem teemaanalüüs ühiskonna, aga eelkõige meedia soorollide käsitlemisest ning selle mõjust ühiskonnale.


http://www.youtube.com/watch?v=6AKyKd0CupU <- Siin on näiteid naiste (kehade) kujutamisest reklaamides. Ja veel:

Ja kaks näidet, mida "söövad" endale sisse lapsed, vaadates "süütuid" multifilme.




Minul on igatahes kõrini ja ma leian, et igal end väärtustaval naisel samuti.


pühapäev, 6. september 2009

Mida kõike inimesed ei otsi...

Päris huvitav on jälgida, milliseid otsinguid inimesed google'isse sisestavad ning veel huvitavam on näha seoseid, kuidas inimesed oma otsisõnadega otsapidi minu blogisse jõuavad. Viimase 2 nädala jooksul on google'ist mind üles leitud nende sõnadega (alati ei ole muidugi loetud, aga otsimootor annab nendele otsingutele vastuseks ka mu blogi aadressi):

ma oskan - (otsiti Eestist, aga venekeelsest google'ist)
kesk-euroopa koduämblik

Kesk-Euroopa koduämblik

jahumardikas

kõik õunast

(mu isa ma mu õnn ja rõõm) - (täpselt sellises sõnastuses otsing oligi)

bioloogiline vanus

filosoofia ainetöö

“seto hümn” - (otsiti Soomest, Espoost)

sure koer

mahakantud naised

paberlilled

seb panga asjad

kodakondsusest loobumine - (otsiti Soomest, Lahtist)

jahumardikas - (tundub, et jahumardikamure on tihe nähtus)

Tegenaria domestica - (eestikeeli harilik majaämblik)

neljapäev, 27. august 2009

Tuleb välja, et ma ei olegi täisealine...

Käisin täna Wellness keskuses (Narva mnt 7, VI korrus, ruum 630) oma bioloogilist vanust mõõtmas. Tuleb välja, et olen oma tegelikkust vanusest hoopis 4 aastat noorem ehk siis bioloogiliselt olen alles 17-aastane. Kuidas see mul küll õnnestus? Kõik ülejäänud näitajad olid ka üllatuslikul kombel korras, mh keha rasvaprotsent, mida arvasin üüratu olevat. Aga see on mul rohkemgi kui lihtsalt normaalne. Hoopis väga normaalne on. :) Ainult lihas vajaks kasvatamist. Arvate, et viitsin või? Mkmm. Võib-olla kunagi hiljem... hiljem. Siis kui "hiljem" kätte jõuab. Praegu ei tunne, et oleks aeg...

Oh, kooliaeg, oh, kooliaeg... valmistun. Vaimselt. Füüsiliselt ei viitsi veel... Aga hiljem. :)

teisipäev, 25. august 2009

Tere, mina olen Triin ja ma olen arahnofoobik.

Mis mõttes on Eestisse jälle sattunud uued ja suured (!) ämblikuliigid?! Kes neid kutsub siia? Saaremaale mind enam eriti ei kisu vist... Arvestades, et neid "kõige uuemaid" just sealt leiti. Olgu, Setumaal on ka kõiksugu üüratute tagumikega ja karvaste jalgadega ämblikke, aga Setumaa on Setumaa. Sinna ma lähen niikuinii, sest ma tahan ja pean ja saan ja sada muud põhjust. Ja sel suvel oli seal isegi põnev jälgida üht suure pepuga ämblikku võrku lennanud kärbest maja seinas asuvasse "koopasse" vedamas. Aga "haruldased herilasämblikud"? Ei, aitäh, tõesti! Ämblikud on huvitavad ja ilusad ainult seni, kuni nad minust (olenevalt nende suurusest) 30 cm ("miniämblikud") kuni 1 km (tarantlid ja muud õudused) kaugusel on (või eraldab meid, st ämblikuid minust, tugev klaas, et nad ei saaks mind rünnata, sest see neile meeldib, ma tean küll). Olgu, kodus olen ma juba peaaegu ämblikega harjumas, täpsemalt nende väiksematega ja nendega, kellele meeldib tualettruumis end kodusena tunda. Aga samas on kodus ka kolesuuri ja nõmedaid ämblikuid, keda võib tavaliselt leida vannitoast (tundub, nagu nad oleks suurest niiskusest paiste kasvanud ja karvaste koledate jalgadega) - pakun, et tegemist on tegenaria domestica'ga ehk hariliku majaämblikuga. Google'ist pilte otsides tulid külmavärinad peale. Ja lisaks on majandusruumis õnnestunud näha juba 2007.aastal "uudiseks tehtud" hiidämblikuid ehk teisisõnu tegenaria atrica'id (Kesk-Euroopa koduämblik). Ma ei oska muud sellistes olukordades teha kui lihtsalt veidralt "tantsida". Koduhoovis (ja toaski) olen vist näinud ka metellina merianae't ja meta menardi't - mõlemad täitsa levinud liigid Eestis - rääkimata lõputust hulgast pisematest ja suurematest ämblikest, keda ma tuvastada ei suuda ja ega eriti ei soovigi. Sügelen juba pikemat aega siin...

Ega's nüüd pole muud kui... anonüümsete arahnofoobikute koosolekule...
______________________
Pilt on Eesti Päevalehest - http://static.epl.ee/pildid/2009/normal/159769.jpg, kes sai selle mingeid teid pidi Wikimediast.

neljapäev, 2. juuli 2009

See mänguline maailm...

Olen hakanud tihedamalt harrastama minu-jaoks-mitte-nii-väga-uut ekstreemspordimängu - "kaota telefon, leia telefon". Viimase kuu jooksul olen seda juba 2 korda mänginud. Juuni keskpaigas "istutasin" telefoni nr. 36 bussile, sõites kesklinnast Mustamäe suunas. Objekti kadumise avastasin, kui olin bussist väljunud ning juba ühiselamusse jõudmas. Lootsin heade leidjate headele kavatsustele, ohkasin ühikatoas paar korda kõvasti ning sõitsin trolliga tööle. Tunne oli... telefonitu. Tööl helistasin endale, vastu võttis bussijuht. Väikesed kokkulepped ja juba ma tuiskasin tänukommid näpus "Kosmose" bussipeatuse suunas. Telefoniga koos oli jälle hea olla!

Täna istusin raamatupoes ja uurisin raamatut. Nähtavasti libises telefon kotist välja, sest 30 minutit hiljem, mil olin poele veel mitu tiiru peale teinud, polnud telefon enam minuga. Telefon kadus aga kindlasti poes, sest viimati kasutasin seda sektsioonis "Eesti ajalugu". Teate seda tunnet, kus mõtlete - "oh, justas, mitte ometi JÄL-LE"? Ei tea? Abivalmis müüja lubas kasutada lauatelefoni, mille abiga sain teada, et telefon sõitis tol hetkel Kopli suunas. Suutsin kokku leppida telefoni taasliikumise vanalinna poole ning tunni pärast oli see nukker föön jälle minuga ning telefonileidjaonu taas premeeritud.

Võib-olla ei ole telefon meie-vahelise suhtega rahul ning ta tahab rohkem põnevust, proovides seetõttu kogu aeg ära haihtuda. Võib-olla ei ole ma lihtsalt hea telefoniomanik, sest läbi aegade on mulle meeldinud veel muidki sarnaseid mänge nendega mängida, nt. "kaota telefon igaveseks", "kukuta telefon tualetipotti" ja "lase telefon varastada". Pean asja analüüsima ning oma praeguse telefoniga mingisugusele kokkuleppele jõudma. Nõnda ei saa asjad enam jätkuda.

Stiilinäiteid (piltidel ei ole siiski minu telefonid, lihtsalt olukord on sama):


reede, 26. juuni 2009

Mina, ma ise ja Michael Jackson...


















Täiesti ootamatud pöörded nii minu kui kogu maailma jaoks. Võin lihtsalt tunde istuda ja tuimalt vaadata uudisteportaalides esile tõstetud lugude pealkirju ja ma ikka ei adu, kas informatsioon on mulle kohale jõudnud või blokeerin ma seda alateadlikult, sest see teadmine ei meeldi mulle. Raske on öelda "head aega" inimesele, keda sa kunagi ei tundnud, aga kes oli sinu südames sinuga juba su 8-st eluaastast peale päevast päeva kaasas, kellelt sa õppisid ühed oma esimesed poptantsusammud, kelle muusika sind hoidis vajumast suurde teismeea-masendusse ning pani sind uskuma, et maailma parandamine on täiesti võimalik - tuleb vaid endast pihta hakata. Ainus artist, kes on suutnud mulle sedasi naha vahele pugeda. Nõnda hea inimene, nõnda kuri ja ebaõiglane maailm.

Michael Jackson "Gone Too Soon"


Lugu, mis pani mind uskuma maailma parandamise võimalikkusesse, pühkis minema halva tuju ning aitas edasi rühkida - Michael Jackson "Man in the Mirror"


Minu lemmiklaul ja -video: Michael Jackson "The Earth Song"


Michael Jackson "Childhood"


"Sündides sa nutsid ja maailm rõõmustas. Ela nii, et kui sa sured, maailm nutab ja sina rõõmustad." (väidetavalt ühe India poeedi (nimega Kabir (1440-1518)) tsitaat) Michael Jackson elas just sellist elu. Ja mina olen nüüdseks sinna pisaratemerre panustanud juba üpris suure koguse soolavett.

pühapäev, 12. aprill 2009

Mhmh. Jah. Mhmh. Jah... Mhmh!

Mhmh, tegelikult ka! Ma ei tea, kas kofeiinitableti mõju on piisavalt minimaalseks suutnud kuluda, et kui ma nüüd voodisse viskun, tuleb uni ilma sõnamänge mängimata. Loodame. Aga ma tean, et kui aeg jõuab sinnani, et esmaspäev on läbi ning töö esitamistähtaeg möödas, hingan ma nii sügavalt sisse, et tõenäoliselt aju lakkab suurest hapnikurohkusest lihtsalt töötamast. Vähemalt üks etapp selle nõmeda "pooliku kõrghariduse" omandamise teel saab läbi. Ma ei taha üldse mõeldagi, et kas 2 aasta pärast magistrikraadi hankimiseks viimaseid pingutusi tehes on olukord samasugune? Nagu tõesti?! Kaua sa jaksad koolis käia ja kogu aeg heade tulemuste nimel pingutada? 15 aastat saab täis juba! Kuidas ma ikka hindan neid 6-t elu esimest aastat nüüd tagantjärgi. Esimeses klassis oli ka veel enamvähem lõbus. Ja eks vist põhikooliski oli kerge hasart sees. Gümnaasiumilõpu edukus tuli juba kerge pingutusega. Aga hetkel on lihtsalt närtsinud lille tunne. Ja siis veel 2 aastat... Ja siis veel 3 (?) aastat otsa? Ja siis kunagi veel 4 aastat doktorantuuris? (No kui juba, siis lõpuni, eks?!) Täiendkoolitused, seminarid, konverentsid. Elu on ikka üks suur kool, ma ütlen. Tööl peaks ka muidugi käima. Ja võib-olla veel mõne kassi juurde võtma... Raamatuid tahaks lugeda, teatris ja ooperis ja kontserditel käia. Magada võiks aeg-ajalt. Rattaga sõita ja ujuda ja uisutada ja jalutada ja muusikat kuulata ja laulda ja kududa ja heegeldada ja kiirnuudleid süüa. No tõesti, lühikeseks jääb see 24-tunnine päev, 7-päevane nädal, 28-31-päevane kuu, 12-kuu pikkune aasta ja 100-(?)aastane elu! ANDKE JUUUUUR-DEEE! (Ilmselgelt mitte kofeiinitablette, vaid eluühikuid... ja kvaliteetset tervislikku seisukorda!)




Muhe! Külmkapp teeb aeg-ajalt vaheldumisi õhkutõusva lennuki, möödasõitva vormeli ning kiirust koguva rongi häält. Mitmekülgne! Tahaks ka! Olla...

pühapäev, 29. märts 2009

Elu kui Tansaanias...

Sattusin täna lugema raportit 2008.aasta Soolise Lõhe Indeksi (Gender Gap Index) kohta - et kuhu riiki oleks naisel hea elama kolida. (Indeks võtab arvesse soolist ebavõrdsust nii poliitikas, hariduses, majanduses kui tervishoius, GGI puhul ei keskenduta ainult palgavahede arvutamisele.) Tabeli tipus olid otseloomulikult Põhjamaad:

1. Norra
2. Soome
3. Rootsi

Siis tuli vahepeal igasugu huvitavaid ja tavalisemaid riike, lisaks Läti ja Leedu:

10. Läti (jah, tõepoolest 10.koht! Ja lausa 130 riigi hulgas!)
...
23. Leedu
...
33. Valgevene
34. Panama
35. Ecuador
36. Bulgaaria
37. Eesti
38. Tansaania
39. Portugal
40. Mongoolia
41. Kirgiisi Vabariik ehk Kõrgõstan

(Indeksite suurused Valgevenest Kõrgõstanini on 0.7100 ja 0.7000 vahel. Ja Ugandagi ei jää kaugele...) Viimase koha (130.) omanik on Jeemen.










2006.aastal asus Eesti 29.kohal, 2007.aastal 30.kohal. Kuigi Eesti indeks iseenesest on paranenud ehk teisisõnu kasvanud, arenevad teised riigid antud valdkonnas palju kiiremini ning sellest ka siis meie langus. Miks aga Eesti naiste olukord on samasugune nagu Tansaanias, Kõrgõstanis, Mongoolias? Aru ma ei saa.

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Feminismipromill suurem kui tavaliselt.

Vähemalt eile oli. Pärast veredoonorlust uues Doonorifoorumis otse Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) raamatukokku minek (ja seal pikem viibimine, süvenemine ja tuikumine) muutis feminismikonsentratsiooni niigi väheses mulle alles jäänud veres tavatult suureks. Hea, et ikka ühistransporti kasutan. Võib-olla oleks mõni õnnetu meesterahvas mu feminismobiili alla jäänud. Ma ju ei tea, kuivõrd kontrollitav see F-promill on. Tänaseks on promill taandunud tavapärasesse naisõiguslase staadiumisse. "Anu maal ja Artur linnas."

Šokiteraapiaks soovitan Helve Kase ja Iris Pettai koostatud raamatuid naiste seksuaalsest kuritarvitamisest - "Vaikijate hääled" ja "Vaikijate hääled 2". Kas ma lugesin intervjuusid prostituutidega suu ammuli? Kas ma raputasin üle 3 lõigu pead, sest ei suutnud seda uskuda? Kas mul oli neist naistest kohutavalt kahju? Vastus kõigile kolmele küsimusele - jah. Kas ma sain klientidega tehtud intervjuudest mingisuguse põhjendatud põhjuse, miks nad prostituutide juures käivad? Ei. Kas prostituutidele meeldib see, mida nad teevad? Ei. V.a. üks 15-aastane Eesti tots, kes "ei ole prostituut", vaid tal on "lihtsalt palju sponsoreid", kes üldiselt on... mm... noh, talle siis äkki isa eest võiks olla või? Kas ma vaatan taksojuhte teise pilguga? Jah. Kusjuures ainult 1 prostituut 10-st on teinud HIV-testi, ja needki, kes oma haigestumisest teadlikud on, võtavad seda niivõrd ükskõikselt. Kui paljud mehed prostituutide juures kondoomi ei kasuta? Paljud. Kui paljud nendest "paljudest" on tegelikult abielus ning aeg-ajalt magavad kodus ka oma naistega? Paljud. Ja kui paljud naised oma prostituute regulaarselt külastavatelt abikaasadelt kondoomi kasutamist nõuavad? Pakun, et mitte ükski neist. Ausalt öeldes, ma ei imesta enam, miks meil nii palju HIV-positiivseid on, ja seda ka n.ö tavainimeste hulgas.

Tsitaate 15-aastase eestlanna suust:
Kas olete teinud HIV/AIDSi testi?
Ma pole kunagi haige olnud ja teste kah tegema ei lähe. Ma ei jää haigeks. AIDS on ainult vene tüdrukutel ja nendel Ida-Virumaa narkomaanidel, kellest lehes kirjutatakse. Kirjutatakse isegi, et AIDS olevat ameeriklaste välja mõeldud inimeste hirmutamiseks. Mina pole näinud ühtegi AIDSi-haiget inimest, kas sina oled? Neid äkki ei olegi olemas.

Kas nõuate klientidelt kondoomi kasutamist?
Alati ei pea kondoomi küsima.

Kas kõik kliendid kasutavad kondoomi?
Vanematele meestele kondoom ei meeldi.

Kui kliendid ei soovi kondoomi, mis põhjusel?
Mehed ütlevad, et nad on terved.

Millisena näete oma tulevikku, kui olete lõpetanud raha eest seksi pakkumise?
[...] Pornodes on [...] ilusad näitlejad ja nad seksivad hästi. Mulle on juba pakutud näitlemist. Pornofilmis. Aga nad ei tahtnud mulle kingitusi teha. Arvasid, et tulen niisama. Niisama mina midagi ei tee.

Mida ütleksite noorele tüdrukule, kes mõtleb tasu eest seksi pakkuma hakata? [...]
Kui noorele tüdrukule meeldib seksida ja ta saab selle eest kingitusi, siis mina ei näe selles küll midagi halba. Meestelt kingituste saamine on täiesti normaalne. Naised peavadki meestelt kingitusi saama. Ja mehed aitavad ilusatel tüdrukutel chillida.

Kas olete kunagi kogenud vahendaja või kliendi vägivalda?
Ükskord tahtis üks taksojuht mind jõuga bordelli viia. Ma ei tea, miks. Ma ju seksisin temaga taksosõidu eest. Kas sellepärast peab bordelli minema? Tulin sealt lihtsalt ära, ta oli solvunud. Üritas rääkida, et ma ikka prooviksin, hakkab meeldima. Ma ütlesin, et ei taha ja hakkasin nutma. Selle taksojuhiga ma lihtsalt rohkem ei seksinud. Mõni mees on ikka haiget ka teinud, aga see tuleb lihtsalt ära kannatada. Mõnele meeldibki selline seks. Kui ta on nõus hästi maksma, siis olen ka mina nõus.

Kui vanalt alustasite tasulise seksi pakkumist?
Olin siis juba viisteist saanud või nii.

Kes oli teie esimene klient?
Esimene mees, kellega ma netis tutvusin, oli eestlane, vanem, võib-olla isegi neljakümne aastane. Panin kohe tähele, et tal oli sõrmus sõrmes. Voodi kõrval kapil oli veel pere pilt. Täitsa ilus naine oli. Ja kaks tütart. Üks nendest minust paar aastat isegi vanem, teine selline koolieelik. Ta nägi, et ma pilti vaatan ja ütles, et ei maksa karta, et nad koju tulevad. Pere olevat välismaal puhkusereisil.

Kas haridus on Teie arvates vajalik?
Naise jaoks on haridust vaja, et head meest saada. Need litsid, kes Poolas tee ääres seisavad, neil ei ole haridust. Nemad ei saa netist korralikke mehi otsida.

Tütarlaps õpib põhikoolis, ema on õpetaja, isa kaugsõidu autojuht, elab koos vanematega 4-toalises korteris ja unistab "funist, chillist elust ja edukast ja rikkast mehest.

Veel suvalisi tsitaate samalt neiult:
"Ja tänulik ta olla oskas, mitte nii nagu need poisid, kellega ma senimaani olnud olin. Andis tervelt tuhat krooni."
"Mina prostituudiks ei hakka. Ma ei ole venelane."
"Ta ei tahtnud maksta ja tasuta mina musi ei tee."
"Mees peab olema rikas ja naisele kogu aeg kingitusi tegema."
"Meil koolis oli mitu tüdrukut, kes rate-i pildid üles panid ja niimoodi omale meestuttavaid leidsid. Selles pole midagi imelikku.

Aga tundub, et suurem osa Eesti rahvast, eelkõige muidugi mehed, prostituudi ostmist, mis enamasti tähendab naise ostmist seksuaalseks ärakasutamiseks, keelustada ei taha. Tundub, et 15-aastased on ikka ihatekitavalt funnid jänkukesed, eksju?!

_______________________________

Mhmh. Jah. Ma nüüd lähen ilusaid unenägusid nägema.


Pilt raamatust ei ole minu tehtud. Autoriõigused on autori omad. Mina pole autor. Tänan.

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Oodata, oodata...

Ma tähestikus pea taas valin uusi tähti,
et luua sõnu neist, et võiksin külastada tähti.
Ma lauseis sõnad järjekorda kavalasti saama pean.
Ja ühel õigel ööl ma istungi luuale ja lehvides ma lendangi lendu.
Sest mina nüüd võin, sest mina neid sõnu nüüd tean.

Üleeilne keeks.















Tunnistage nüüd ausalt üles, kes mu luua ära peitis?!

____________
Pole minu luuletus. Laulu nimi on "Eraelu"

teisipäev, 13. jaanuar 2009

Nõmedus tuhandendas astmes...

Elu on ikka nii heitlik ja ebaõiglane. Eile, sel ajal kui ma rõõmustasin hästi mineva eksamisessiooni üle, jäi noor poiss trolli alla ja suri. Ma poleks pidanud Reporteri videot vaatama. Nüüd kujutan ma juhtunut veelgi elavamalt ette. See ei tee enesetunnet eriti paremaks...

Elav kujutlusvõime ei tule alati kasuks. Ja trollijuhist on mul ka kahju. Enamik inimesi ajalehtede kommentaariumites muidugi sõimavad nii konkreetset trollijuhti kui ühistransporti üldse. Maailm on ikka nii vihkamist täis. Kahju...

Mul on hetkel emotsioonid laest läbi ning Kuu poole lendamas. Vabandust.


esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Seda ma kahtlustasingi...

Lõpuks pandi mulle õige diagnoos.

Doctor Unheimlich has diagnosed me with
Triinosis
Cause:secret military experiments
Symptoms:occasional ectoplasm, vague murderous rage, pustules, watery eyes
Cure:trepanning
Enter your name, for your own diagnosis:

Ehk siis eestikeeli: haiguse nimeks on trinoos, põhjustajaks salajased militaareksperimendid. Sümptomid - juhuslik, aeg-ajalt esinev ektoplasma (ausalt öeldes, pole õrna aimugi, mis see on), laialivalguv tappev raev, mädavillid (jess! :D) ja vesised silmad. Ravida on võimalik vaid ajuoperatsiooniga - noh, koljusse auk ja... läheb!

Ma nüüd õpin edasi, aitäh!

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Kaotatud asjade rubriik.

Tähelepanu, kaaskodanikud, -kannatajad ja muidu karvased! Aidake üles leida üks kaotatud ese!

Kaduma läinud asi: motivatsioon
Kaotatud asja omanik: mina
Kaotamise aeg: pole kindel (umbes millalgi lähiminevikus)
Kaotamise koht: pole kindel (Tallinn või Kehra)

Kaotatud asja kirjeldus: küllaltki metamorfoosne tegelane - vahetab iga poole tunni järel värvi ja kuju. Lemmikkujud on erivärvi ja suuruses kassid, veel avamata kakaokohuke, head jooki täis kollane päiksepildiga kruus, paks fantastikaraamat vms. Halva tuju korral võib ta aga võtta hoopis pehme padja, televiisori või rüperaali kuju. (Pildil ei ole mu motivatsioon - see olen mina, suurest õppimisstressist silmad punnis ja suu ilmselgelt küpsiseid täis...)

Kui juhtute üht omanikuta motivatsiooni tänavatel, ülikoolis, restoranis või pubis või kohvikus, minu koduski ehk nägema, palun!, kontakteeruge minuga esimesel võimalusel. Väga raske on ilma temata! Ahjaa, ta reageerib järgmistele kutsetele: Tubli! Kõige parem! Appi, kui tark sa oled! Või noh, vähemalt vanasti reageeris. Nüüd on ta kogu aeg ainult mossis ja vingub ja viriseb ja ainuke asi, kuidas teda liikuma saada, on karjuda: "Kui sa kohe siia ei tule, siis ma panen sulle 'nelja'!"

Ettevaatust! Vihaseks muutudes võib ta osutuda vägivaldseks!!

Tänan abi eest!

neljapäev, 1. jaanuar 2009

Planeedikodaniku tiir ümber päikese..

Olles end Draakoni-kommide ja sobiv-vajaliku muusikaga õigesse konditsiooni viinud, on aeg teha kokkuvõte vähem kui 21 tundi tagasi otsa saanud aastast. Isiklikuks eluks ja isiklikust elust tehtud kokkuvõte sai märksa pikem, aga ega's "avalikkust" saa sellise müraga üle külvata. Seega taas, juba vist isegi traditsiooniks saanud (või ehk hoopis rutiiniks?) kultuuriaasta kokkuvõte:

1. 11.jaanuar: Coca-Cola Plaza, film "Kuldne kompass". Kuna antud fantastikasari Philip Pullman'i sulest on läbi loetud, vedasid mu fantastilised jalad mind sarja esimese raamatu kohta kedratud filmi ka vaatama. Film oli film. Raamat on parem!





2.
1.veebruar: Konverents "Ta
rtu rahu ja tänapäev" Rahvusraamatukogus. Palju sõnavõtte, mida kõrvad kuulsid, silmad nägid. Mõni elavam, rahvuslikum, mõni rahulikum, mõistlikum ja... küsimused-arutelud. Tartu rahu saatust see mingil moel mu teada mõjutanud ei ole.

3. 8.veebruar: Woodstock, Diskreetse Mango Trio ja Zetod. Trill-trall-trullal-laa. "Valgõ jänes" om küll üts hia laul!

4. 16.veebruar: Estonia kontserdisaal, Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Hiljem õhtul käisin kinos Johnny-jahil: Coca-Cola Plaza, film "Sweeney Todd". Lõpp ei olnud üldse minu maitse järgi - Johnny suri
ära. Lõdvalt. Pea mingisuguse võitluseta. Nii ikka ei saa ju?! Head näitlejad mängisid, igatahes. Johnny ja Alan Rickman kahekesi on juba liialt meeldiv vaate- ja kuuldepilt. Ja see muusika... läbilõikavalt hea!

5. 23.veebruar: kino "Sõprus", film "Sügisball". Lauri Saatpalu oli ka seansil. Oh, seda rõõõõõmu! Film jäi veidi hoomamatuks. Elu on niigi mõnikord liialt masendav, milleks siis veel niivõrd masendavaid filme teha? Naistest oli mul kahju, meestele oleks tahtnud üldjuhul piki kuppu lüüa. Hiljuti kogemata juhtunud teistkordne vaatamine ei teinud asja üldse rõõmsamaks.

6. 25.veebruar: TTÜ kino, film "Tallinn pimeduses". Naljakas oli, tõsiselt! Soovitan. Puhas huumor. "Hea, et silma ei läin'd!"

7. 29.veebruar-2.märts: reis Soome. Kõige muu hulgas käisin Tennis Museos Pixari näitusel, kus oli s
uur ülevaade Pixari töödest-tegemistest, kõigist anima-tegelastest jpm. Ja samal ööl laulsin elus esimest (ja seni ka viimast) korda karaoket. :) Kividega ega tomatitega ei visatud, seega tundub, et õnnestus. ;) "Kannu kõrts" - siit ma tulen! (Hah. :)

8. 7.märts: klubi "Hollywood", Metsatöll ja plaadi "Iivakivi" esitluskontsert. Päris juukseid lehvitama panevat vaba õhkkonda mu meelest ei olnud
ning Lauri Õunapuu nägi äärmiselt väsinud, lausa surmani väsinud, välja. Aga plaat on hea!

9. 17.märts: TTÜ kino, film "Noored kotkad". Igivana Eesti sõjafilm. Tummfilm ka veel kauba peale. Oli
ka natuke humoorikas. Soovitan.

10. 21.märts: Juuksur, Kriminaalne Elevant ja plaadi "Kuul" esitluskontsert. Lemmik lavastaar oli ikka Eno. Ja minu meelest legendaarne "Ku-ku!" tuli ka kenasti mu mäletamis
t mööda esitusele, kuigi see sugugi mitte selle plaadi lugu ei ole. Hea! Väga hea! Rohkem kui rahul! :)

11. 29.märts: hotell "Olümpia", konverents "Sotsiaaldemokraatia 21.sajandil". Hariv.

12. 21.aprill: Mustpeade maja, TTÜ Kammerkoori ja Rootsi T
ehnikaülikooli segakoori (või kuidasiganes nende nimi nüüd ka täpselt ei olnud) ühiskontsert. Ma polnud kunagi varem nii palju rootsi keeles laulnud. Aga see polnud sugugi veel rekord..

13. 25.-27.aprill: TTÜ Kammerkoor Rootsis. Lendasin esimest korda elus aeroplaaniga. Ja hirmu ei tekkinudki.. Reis iseenesest oli üks suur huumoripilv. Ja mu fantastilised jalakesed said fantastiliselt palju kõndida. Ja Rootsis müüdi lagritsat! Ja ma ostsin Rootsist lagritsat! Ja ma sõin selle kõik ära! Ja tantsida sai ka! Seega, see, et ma kõik lagritsa ära sõin, ei tähendanud lõppude lõpuks mitte midagi. Ja äärmiselt huvitavalt peavad nood kammerkoorlased seal pidu. Süüa üldse ei saanud, kogu aeg oli vaja laulda. Seal kooris on kõik ilusad ja saledad inimesed. :)

14. 3.mai: Hark
u vald, "Teeme ära 2008". Tegime ära, aga palju jäi veel teha. Ja kuulduste järgi on Harku vallast meie poolt kokku kogutud prügi ikka veel ära viimata, mis on natuke muserdav. Aga päris huvitav oli kaevata maast välja kasvuhoonet, astuda nael läbi kummiku, kuulda imelikku suminat kuskil sodi all ning mõne aja pärast teada saada, et tegemist oli herilasega, vaadelda ebaseaduslikes suvilates elavate kaasmaalaste muretut grillimist ja süüa pärast pikka koristustööd hernesuppi.

15. 11.mai: Tallinna Metodistide kiriku kohvik, esinemine vokaalrühmitusega Treee. Ma ei mäletagi, kas tamburiin kuulus tol korral minu ampluaasse. Tõenäoliselt kuulus. Härra Einar Laigna pidas ka loengu sümbolitest ja sumeritest ja võimalikust maailmalõpust 12.detsembril 2012.aastal. Tegelikult ta vist maailmalõpule niiväga ei keskendunud, rohkem ikka sümbolitest rääkis. Aga mainis ikkagi tulnukad (anunnakid) ja sumerite ennustused ära. Jaa! Palju ei ole enam aega jäänud...

16. 13.mai: Viljandi Jazzikohvik, esinemine saksofonitrioga Treee. Pakutud praad oli koduse maitsega, aga kahjuks liiga suur - ma ei jõudnud seda ära süüa. Ja meie üllatusliige oli ikka üks naljakas poiss. Ta tegi fillid. Palju fillid tegi. Disko!

17. 25.mai: Salme kultuurikeskus, esinemine, Hõpõhõim. Lõõritasin. Kõvasti. Nagu ikka.

18. 31.mai: Vabaõhumuuseum, esinemine, Hõpõhõim. Lõõritasin ve
el kõvemini. Nagu ikka.

19. 2.juuni: Ühiselamutuba nr 518B, film "Horton Hears a Who". Ma vist ei ole lapse-east veel välja kasvanud. Lastefilmid ja -raamatud käivad minuga meeldivalt ja igapäevaselt kaasas. Tol hetkel võisin ka muidugi proovida huumoriga lappida küllaltki ebanaljakaid rebendeid.


20. 8.juuni: Tallinn, Harju mägi, esinemine, Hõpõhõim. Leelotasin. Mõne jaoks ka üllatavalt teisiti kui too ette oli kujutanud.

21. 9.juuni: esim
ene tööpäev rahamaailmas.

22. 29.juuni: Soome, Helsinki, Linnanmäki lõbustuspark. Täiesti kohutavalt lõbus oli. Kõhulihased olid konstantselt krampis ja häälepaelad said asjalikku :) trenni - õigemini natuke teises järjekorras. Kõigepealt ma üldjuhul karjusin üle lõbustuspargi (no sõida ise nägu ees ülikiirelt maapinna suunas) ja siis naersin üle lõbustuspargi seda, kui kõvasti ma karjusin. Panin juurde ka pildi stiilinäitega, kui suure suuga ma nende ameerikamägede peal tõenäoliselt kisendasin. :P Tahan veel! :D

23. 1.juuli: Coca-Cola Plaz
a, film "Narnia kroonikad: Prints Caspian". Järjekordne fantastikasari, mis mul igiammu läbiloetud sai. Teine osa. Seitsmest. Hea film, hea filmimuusika. Parem proov raamatut filmilindile jäädvustada kui Pullman'i Tema tumedate ainete seeria puhul.

24. 8.juuli: Tallinna loomaaed. Kahjuks elevante ei näinud, sest läksime loomaaeda liiga hilja, aga nalja sai sellegi poolest. Paljudel loomadel olid pojad, kes tegid ikka meeletult komöödiat. :) Suurepärane aeg loomaaeda minekuks on sellest kõigest järeldades - juuli algus! Järgmisel aastal arvestan. :)

25. 12-13.juuli: möödunud aasta ainuke pikem jalgrattasõit - 40 km Kehra ümbruses, Vikipalus ja Mustjõel. Minu fantastilised jalakesed olid õnneliku
d. Oleksid küll rohkem tahtnud vändata, aga olid rahul ka läbitud kilomeetritega. Ilm oli ilus. Ja üks nastik peesitas keset teed. Polnud varem näinud nii lähedalt. :) Juhhei! Eesootaval suvel soovin pikemat jalgrattamatka! :)

26. 16
.juuli: Ülemiste, Peetri pizza, leidsin kassipoja, kelle nimeks sai Dusja. Tegelikult ütlesin ma talle pidevalt "Tule siia!", aga ta ei kuulanud mind, ja lõpuks ma ei jõudnud enam korrata kahte sama sõna järjest ja aina pehmemaks läks keel ja välja tuli "Dusja!". :) Tädi, kes ta hiljem endale võttis, nimetas ta Murdinandiks. :)

27. 16.juuli: Pirita klooster, Dagö kontsert "Väljamõeldud lood". Sellest oli ka eraldi sissekanne suvel millalgi, nii et ma seda hurraa!-d ei hakka uuesti hüüdma (kuigi tegelikult võiks ju). Ma ei saa aru, miks teil oli vaja laiali minna?!?

28. 1.august: Setumaa, Saatse küla, päätnitsapäiv. Traditsiooniline visiit. Kahjuks pole jõudnud veel ülevaatlikku sissekannet teha, aga küll see tuleb! Kunagi ei tohi lakata lootmast! Sõime, jõime, rändasime, lõime tantsu ka.

29. 19.august: Lauluväljak, öölaulupidu "Märkamisaeg". 7 tundi l
aulmist järjest kurnas jalad, kurnas hääle, aga süda muutus rõõmsaks ja sini-must-valgeks ja isamaaliseks ja tunneb end siiani heldinult, kui keegi öölaulupidu peaks manima. :)

30. 27.-28.august: reis Petserimaale. Eelmise aasta horoskoop läks täide. Nii üllatav kui see ka ei ole. Ära käisin. Kõik seal nähtu küll väga ei rõõmustanud, aga ära käisin. Ja ma olen õnne
lik! Ja õnnetu ka, sest teadagi ei saa ju sinna vabalt igal ajal minna kui pähe tulema peaks idee mõni selline. (Milline meeliülendav lauseehitus!)

Ausalt öeldes on nimekiri miljon korda pikem kui eelmisel aastal. Mul hakkab juba sõrmekramp tekkima...

31. 30.august: Raasiku rahvamaja, Craca 40.juubelikontsert- pidu. Anija ja Raasiku ja veel
mõningates ümberkaudsetes valdades legendaarseks saanud bändi Craca juubelikontsert, kus peaesineja(te) muusika paitas kõrvu. Ja üks Nõtke Nisu tegi ka taas lavalise ülesastumise, mis kukkus välja. (Omadussõna tuleb ise juurde mõelda.)

32. 11.september: Kaitseliiduline varahommik TTÜ spordihoone juures. Palju liiva läks suhu ja silma, aga kätekõverdused said tehtud, telk sai püsti, padrunid salve, haavatu üle kivide ja kändude ja läbi männipadriku veetud ning auto tõmbasime ka köiega... edasi. Ma sain lõppude lõpuks meheks! (Olgu, jätkasin lihtsalt tugevama naisena...)

33. 17.september: Estonia ooperisaal, TTÜ juubelikontsert, esinemine TTÜ Kammerkooriga. Laulsime tähed taevasse.

34. 20.september: Kehra kultuurimaja, üritus "
Kehra rokib", esinemine, Raske Rukis. Väga pikk üritus oli. Miks Kehras nii palju bände on, ma aru ei saa? (Tegelikult on see hea! :)

35. 22.-23.september: töölähetus Riiga koolitusele. Enam Riiga eriti minna ei julge. Seal pidavat suur hepatiidi-oht olema.

36. 27.september: SDE Harjumaa osakonnaga Harku vallas ringkäigul. Rannamõisa kirik, Muraste mõis, Vääna-Viti lastekodu, Harku naistevangla
jpm. Emotsioone seinast seina, mõtteid veel rohkem.

37. 11.oktoober: Aruküla motokross, esinemine, Raske Rukis. Muda lendas.

38. 23.oktoober: Coca-Cola Plaza, U2 kontsert 3D. Igav. Tõesti. 3D-efekt on küll elamus omaette, aga U2... näkmm.

39. 28.oktoober: loobusin veidikeseks ajaks olemast blond ja pikajuukseline. Järgnevalt tahaksin veel proovida habeme ja kõrvakarvade kasvatamist. No olgu, ainult habeme! ;)

40. 1.november: Salme kultuurikeskus, esinemine-sünnipäevapidu, Hõpõhõim. Sai veidi handsat juvva.

41. 2.november: Rahvusraamatukogu, Tartu Uue Teatri etendus "Vene rännumehe ülestähendused". Meeldis! Huumor, sarkasm ja muusika. :)


42. 8.november: Laulasmaa, esinemine, Hõpõhõim. Heategevuslik kontsert. Hiljem sai kenasti esireast kuulata ja vaadata Metsatöllu. Ma arvan, et nad ei näe just eriti tihti esireas setu rahvariietes neidusid kaasa elamas.

43. 15.n
ovember: Seto Kongress Värskas. Olin tore.

44. 17.november: Coca-Cola Plaza, film "James Bond: Veidike lohutust". Polnud vist asja, mis õhku ei lennanud. Nafta ja relvad ja kiired autod ja pahad tegelased ja head tegelased ja Dšeims nende kõige keskel.

45. 20. november: Jaani kirik, TTÜ Kammerkoori kontsert "Ood pühale Ceciliale". Ma avastasin enda jaoks uue kutsumuse - piletimüüja am
et. Nii palju säravaid ja kultuurseid inimesi.

46. 21.november: uus peatükk sai keeratud

47. 22.november: Coca-Cola Plaza, Metropolitan Opera House'i ülekanne Berlioz'i ooperist "Fausti needus". Sellest on ka sissekanne blogis olemas. Lühidalt kokkuvõttes: muusika - hea, liigsed efektid - halb.

48. 2.det
sember: TTÜ Humanitaarteaduskond, HÕKK, film "Hedwig and the Anrgy Inch". Suur tänu filmi eest, tõesti! Väga hea muusika ja mõnus huumor ja üleüldse... soovitan äärmiselt soojalt!!

49. 11.detsember: Glehni loss, TTÜ Kammerkoori sünnipäevapidu. Tantsisin sokid mustaks ja katki. Aga rahulolu oli suur. Mis sest, et Michael Jacksonit polnud üldse. :)

50. 17.detsember: Mustpeade maja, ansambli "Külalised" plaadiesitlus. Lisaks "Külalistele" käis laval ka SKA Faktor ning ma sõin umbes 10 Imre Kose tehtud imelist seeneleivakest. Head seeneleivakesed olid. Oleks hea meelega rohkemgi söönud. Muusika oli hea ja tuttavaid nägusid ja tegusid oli üllatavalt palju. Hea töö!



51. 21.detsember: Viru-Jaagupi kirik, esinemine TTÜ Kammerkooriga. Kirikus oli külm, aga ahi oli minu selja taga. Mis tähendas, et minul hakkas esimesena palav.

52. 22.detsember: Eesti Raadio I stuudio, Klassikaraadio saate "Fantaasia" juubeliotsesaade. Kartulisalatit ei saanudki! :)

53. 26.detsember: sain veel vanemaks kui eelmisel aastal.

Seda kõike sai vist liiga palju? Ma selekteerisin 1/3 välja, rohkemaks polnud südant. Andestage mulle minu järjekordne verbaalne oksendamine. Minu uue-aasta-lubaduste täitmine algab alles homsest - seega täna on mul viimane päev olla mittemalbe, mittevaikne ja mitte-tagasihoidlik.

Teatris sai möödunud aastal vähe käidud, nagu selgub.
Kontserte juhtus kõvasti rohkem. Selle vea peab parandama. Draamateater, siit ma tulen! Ja ooperisse peab ka rohkem jõudma... Ja... vähemaks nagu eriti ei tahaks midagi võtta. Järelikult peab Ajaga rääkima minema. Äkki saaks natuke tunde ja minuteid päeva juurde, või siis ühe lisa nädalapäeva (muidugi puhkepäeva!). Või siis võiks ma saada selle ajakeeraja nagu Harry Potteris Hermione'l oli. See töötaks ka väga hästi!!

Ma lähen turgutan end nüüd ühe tassi glögi ja paari mandariiniga. Ja kartulisalatit söön ka! Laused on kuivaks ja ametlikuks muutunud. Ilmselgelt olen kirjutamisega üle pingutanud. Kui ma varsti ei toibu, kutsuge kiirabi.