pühapäev, 10. august 2008

Rida.. mitu rida mitmest-mitmest juhtumisest.

Juba 20ndat aastat järjest on taaskord minu silmad suve lõpu hommikuti nägemas, kuidas August aknast sisse piilub. Õnneks ei ole August teatud sorti kalduvustega, vaid ta lihtsalt... on seal kuskil ja siin ka ning tungib sisse igast praost ja avast ja eksisteerib üheaegselt nii minu kui sinu kopsudes, kuhu sa just ühe suurema koguse augustiõhku sisse tõmbasid.


E
nne Augustit oli Juuli. Tema vaatas ka aknast sisse. Ja tegelikult vaatas ta ka aknast välja, sest ega Juuli ju ainult õues polnud - ta oli toas ka. Elutoas, magamistoas, vannitoas, isegi keldris. Ja kui Juuli tundis, et hakkab selleks aastaks jälle kergelt väsima, helistas ta Augustile, kes sekunditäpsusega Juulilt töö üle võttis.

Mida Juuli endaga kaasa tõi?

Nuumasin oma fantastikaisu taaskord, käies kinos Narnia kroonikate teist osa "Prints Caspiani" vaatamas. Kui ikka raamatud varem loetud, kisub samu juhtumisi vaatama ka n.ö elusuuruses. Lisaks vaatasin ka elusuuruses lõvisid ja okassigu ja krokodille ja kaljukitsesid ja lumekasse ja jääkarusid ja erinevaid ahvisid ehk teisisõnu käisin loomaaias. Paljudel tupsu-dunnudel olid veel pisi-tupsu-dunnud, kes hüppasid ja uudishimutsesid ja tegid muid trikke, nii et kui kell näitas juba loomaaia sulgemise aega, oli hirmus kahju lahkuda. Pealegi - elevantisid ma ei näinudki. Mis tähendab seda, et tahaks hirmsasti uuesti loomaaeda minna. Kas Aeg ja Saatus mulle selleks lähiajal võimalust annavad, on teada ainult Ajale ja Saatusele, kes tunduvad teineteisest mitte kunagi ja mitte kuidagi tüdinevat.



Aeg ja Saatus tundusid juuli keskel, ühel kolmapäeval, numbriga 16, teineteisega eriti hästi läbi saavat, sest see päev kallas mind üle heade-juhtumiste-vihmaga. Ja natuke päris vihmaga ka. Nimelt - olles just säravate silmadega koolituselt lõunale suundunud ning juba söögikoha menüüd silmitsema jõudnud, märkasid mu mitte-just-nii-väga-terased silmad pitsarestorani ukse taga õnnetu loomuga nälgivat kassipoega. Miljon mõtet paari minuti jooksul ning otsus sai tehtud - võtsin ta enda hoole alla. Ja nii ma siis istusin ja sõin kesist salatit, söötes samal ajal ka kõrvaltoolil tammuvat kassipoega. Vilavad, umbusklikud silmad. Mitte kassil. Mujal.

Lõunapausilt koolitusele naasin kassipojaga. Kerge ärevus, et ehk hakkab ta rahutult mööda klassi ringi ekslema, oli põhjusetu. Tupsu magas terve koolituse lihtsalt ja ülbelt mu laual. Pärast koolitust magas ta edasi mu kotis, kui ma samal ajal tööd teha üritasin. Hetkest, mil aga sammud loomaarsti poole seadsime, muutus kassipoiss kergelt närviliseks. Pärast loomaarstil käiku, oli teda aga praktiliselt võimatu kotis hoida. Ta tahtis näha iga müratekitajat ehk siis kõiki neid autosid, busse, tramme ja trolle, mis meist mööda sõitsid. Ja kui me lõpuks ise trolli saime, tahtis ta trollis ringi vaatama hakata. Oh neid noori lapsi küll. Nii püsimatud teised.

Ühiselamus sai kass süüa ja magamisaseme ja mõned kiirelt tualettpaberist valmistatud mänguasjad. Aeg ja Saatus olid vist unustanud, et mul samaks õhtuks kaks piletit Dagö (ja Chalice'i ja Lenna Kuurmaa) kontserdile ostetud olid? Aga võib-olla nad ka ei olnud unustanud. Olnud kassile õhtuks küllalt tegevust muretsenud ning ehitanud talle käepäraste vahenditega ka tualettpaberikasti häda tegemiseks, lendasingi juba kesklinna poole, et haarata käevangu üks noor Sokk, et saada nautida muusikat, mis nii paljudele ei meeldi, aga õnneks paljudele ikkagi rohkemgi kui meelepärane on.

See oli üks mu parimaid kontserte, kus ma käinud olen!! Kusjuures KÕIK välja kuulutatud artistid olid tasemel! See muusika, need sõnad, see olemus, need artistid, see emotsioon... need (!) emotsioonid, see õhkkond, see varjatud tähendus ja mitte-nii-väga-varjatud tähendus... Unustamatu! Sellised peavadki kontserdid olema. Või tegelikult. Sellised peavadki need ÜKSIKUD head kontserdid olema. Sest kui neid oleks palju, siis ei tekikski vast seda tunnet, kus on lihtsalt nii hea olla, et tahaks maha pikali visata, püherdada nagu üks õnnelik väike põrsas, joosta ümber kõigi teiste õnnelike inimeste, endal pisarad silmas. Siis ei tunneks ma end justkui kaalutuna, kerkimas üha kiiremini üha kõrgemale, kusjuures mida kõrgemale jõuan, seda õnnelikumaks muutun ja seda suuremaks muutub kirg joosta ja püherdada ja trampida jalgu suures hirmus, et see kõik hea varsti otsa saab. Need üksikud eredad tunnid peavadki jääma üksikuteks eredateks tundideks, kus korraga kisub nii maa kui taeva poole, kaheksa tuule suunas, kus sa ei tea, kas joosta, hüpata või lennata, kuhu täpselt keerata, mida öelda, mida vaadata või oodata, kus sa tead ainult üht - sa ei taha, et see kunagi lõpeks.

Aga see lõppes. See lõppes ja nüüd olen ma pidanud elama pea 30 päeva õndsate mälestustega, mis tund tunnilt õrnemaks jäävad. Ent teadmine, et see, mis oli, oli võimatult hea, ei kao kunagi kuhugi. Minu siiras kaastunne inimestele, kes sellest meelierutavast kontserdist ilma jäid. Aga samas on teil ka kergem - te ei janune ega igatse seda kõike tagasi. Igatsusega, januga, on väga raske elada.

Minu käidud kontserdite esikolmik:
1. Tõnis Mägi ja Kait Tamra (suvi 2006) Raasiku kirikus. See oli nii ilus, et pisar, õnnepisar tuli silma.
2. Dagö (ja Chalice ja Lenna Kuurmaa) (16.07.08) Pirita kloostris. Tundeid ja arvustust saab lugeda ülalt.
3. Aerosmith (ja õnnetuseks ka Tanel Padar ja Päikesepoisid) (suvi 2007) A. le Coq Arenal. Eelmisel aastal sai selle kohta tehtud ka eraldi sissekanne.

Nagu näha, teevad Eesti artistid välismaistele silmad ette. Aga ega ma välisartistide kontsertitel rohkem käinud ei ole ka. Ime, et ma eelmisel aastal sellegi pileti osta raatsisin, kooner nagu ma olen. Ehk tulevikus tuleb vähem koonerdada. Loodan. Kõige selle võimatult hea muusika pärast, mida mu kõrvad, hing ja süda, aga lisaks ka kopsud, maks ja põrn ja kõik ülejäänud sise- ja välisorganid kuulda ja tunda tahavad.

Nägin öösel unes, et lähen Hispaaniasse ja Prantsusmaale. Nimetan selle prohvetlikuks unenäoks, sest Hispaania kultuuri ja keele järele januneb mu hing juba pikemat aega. Üks teistsugune reisijanu saab aga üsna varsti rahuldatud. Sellest aga lähemalt juba siis, kui seal käidud. Ei tohi ette ju ka kõigest rääkida, muidu pärast Murphy tuleb jälle oma seadustega ja keerab kõik kihva.

Muuseas, käisin ka vahepeal ära Setumaal ja tädi sünnipäeval Paides (1.augustil) ja lisaks ka onu sünnipäeval Tallinnas (2.augustil), mistõttu Seto Kuningriigi päeval käimine jäi sel aastal vahele. Aga vähemalt esimesest antud lõigus mainitud käigust kirjutan veidikese aja pärast.

Lõpetuseks kerge mõistujutt Kellelegi: kui kaks ahvi kinnitavad kolmandale ahvile, et nad on ahvid, aga ise nokivad maast teri, magavad öösiti pea "tiiva all" ja üritavad kõrgelt puu otsast alla hüpates lendama õppida, mida siis kolmas ahv mõtlema ja tundma peab?