reede, 27. juuli 2007

Setomaa saatus...



Käisin täna Setomaal. Päätnitsäpäival. Traditsioon on selline. Et käiakse kirikus ja sugulaste haudade peal, süüakse seal ja võetakse pitsike või paar kangemat, keelamata seda ka maetutele. See on justkui austusavaldus oma sugulastele. Traditsioon. Eks ole. Ja... kui me Setomaale jõudsime, tundsin ma kohe ülisuurt kihelust autost välja karata ning sussid jalast võtta, et siis paljajalu läbi käia iga viimanegi ruutmeeter ja siis visata kuhugi ilusasse paika pikali ning püherdada õnnest, ülisuurest õnnest. See emotsioon, mis Setomaal olles mind valdas, see juurtelähedus - kirjeldamatu. Pisar tuli silma!

Kell 6 ja 10 minutit peale hakkasime Kehrast liikuma. Ja enne 10t olime juba Saatses. Saatse kiriku ja kalmistu juures. (Pilt ülal, olge lahked - Saatse kiriku värav) Rahvast oli palju. Ema ja vanatädi teadsid rääkida, et kõvasti rohkem kui eelmisel aastal ning just noori olevat sel aastal kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Väga hea! Igatahes. Käisime tegime ruttu haua korda. Istutasime mõningad taimed ja silusime platsi ära ning siis kirikusse. Küünlaid süütama. Traditsioon. Vene õigeusu kiriku traditsioon. Setude traditsioon. Kirikus oli väga palju rahvast ja väga palav, nii et seal massis eriti kaua ei viibinud, aga... küünlad said pandud.

Käisin veel ka kirikutornis, kus ühed noored 14-18-aastased poisid ja tüdrukud tegid reidipilte, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Ma ütlesin neile, et see on pühakoda ja all käib jumalateenistus ja ei maksa siin lärmata ja mõttetustega tegeleda. Sain uskumatu solvanguterahe endale kaela, stiilis ää-sa-oled- nii-nõme-äää ja ää-ära- kobise-ää-icc-irw. Aga mul õnnestus nad siiski liikuma saada. Kuid ühel tibil tekkis raskusi ülikitsast luugist alla ronimisega. Kellanöörist ma ei lubanud tal kinni haarata, sest üks nende bandest juba tõmbas seda kogemata ja käis kena kong. Ja siis ta läks veel vihasemaks. Ja ma soovitasin tal järgmine kord pikem seelik selga panna. (Jumalateenistusele ei kõlba aluspesu välgutava seelikuga tulla nagunii!) Ja tibi läks veel vihasemaks. Ja ma näitasin talle, kuidas stiilselt luugist alla minna. God, kuidas ma miniseelikutes ajudeta olevusi ei salli. Parempoolne pilt ülevalpool-kuskil on vaade tornist alla väikse zoomiga - kaks neidu pildi keskel on mu ema ja vanatädi (emaema õde). Ja nende selja tagant sai endale erinevate anumatega kaasa viia pühitsetud vett.

Pärast kirikuskäiku läksime hauale tagasi, kus katsime "laua" või pigem siis - asetasime hauale laotatud linale söögid-joogid. Väiksed pitsid Nipernaadi viina kõigile, kaasa arvatud surnuile. Ahjaa, kui olin sugulastele rääkinud, kuidas ma kirikutornis noori korrale kutsusin ning lauakatmise ülesande onu käest endale haarasin, sest ainult nii sain ma olla kindel, et kõik saab olema õigesti, ütles ema, et ma olen ikka üks õige Toomesaar. Normaalne. Igatahes. Sõime. Käisin vahepeal jooksuga vaatamas mingisugust sellist rituaali, kus papid tegid kirikule ikooniga tiiru peale. (Vaadake pilti ülevalpool vasakul. Pean mainima, et see pikkade hõbedaste juustega ee... papp(?) meeldib mulle. Ärge saage ainult valesti aru!) See oli... meelierutav. See viirukihõng, mida nad endaga kaasa tõid, ning see "laulev" hääl, millega nad pühasõna ette kandsid - võiks kohati öelda, et isegi... maagiline. Ja pühitsetud vett pritsisid nad rahva sekka. Ma olen nüüd pühitsetud! Muuseas, ma olen selles kirikus ka ristitud. See oli ammu, vast siis, kui ma 3-aastane olin. Mäletan, kuidas ma üle kiriku röökisin. Ülikõvasti! Vesi oli märg ju! (Aga tegelikult on/oli selle veehirmuga seotud lapsepõlve uppumistrauma...)

Pärast seda rituaali tormasin viisakalt Toomesaarte hauaplatsile tagasi. Laud oli tühjemaks söödud. Eksole. Ja pudelid olid ka tühjemad. Onu Aleks (emaema vend) hüppas meie meeldivast seltskonnast läbi. (Ja siinkohal oleks paslik vaadata ka allpool asuvat vasakpoolset pilti, kus istuvad ja söövad onu Aleks ja onu Kalju (emaema õepoeg)) Naljakas on jälgida sugulasi, keda harva näeb; eriti vanemaid inimesi; eriti setusid. Nad on... huvitavad inimesed. Ja huvitav on mõelda, milline on olnud nende elukäik. Ja veider on mõelda, et nende sees voolab sama veri, mis minuski. Aga võib-olla (olgu, päriselt!) olen ma lihtsalt imelik. Igatahes.

Torkasin oma meeldivad varbad veelgi meeldivamasse Setomaa mulda! Tundsin lähedust kohaga, kust olen ma pärit. Uskumatut lähedust. Seda tunnet polegi võimalik sõnadesse panna. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi! Kahjuks ei saanud. Peagi oli pidu haual läbi ja vaja söögiasjad kokku pakkida. Viimased (noh, eelviimased, sest me pöördusime hiljem korraks veel hauale tagasi) pilgud haua suunas ning siis juba viis tee meid kirmaskile, mis siis selgemalt pannes oleks afterparty.



Kirmaskist suurt juttu rääkida ei olegi. Väike laul ja väike pillimäng, veel väiksem tants. Allpool mõned pildid. Keskmisel pildil meeldivad mulle need papid, kes tagaplaanil on. Eriti see keskmine. Parempoolne pilt on näide noortest setudest; poisil oli lausa setupoisi pluus säläh. Vasakpoolsel pildil... no mulle meeldis selle naise pearätik. :)


Pärast kirmaskit hakkasime vaikselt liikuma Saatsest väljapoole. Kell oli umbes 15. Käisime mu vanaema-vanaisa talus, mis nüüdseks on täiesti lagunemas. Põhjuseid ei nimeta. Kurb oli vaadata. Mäletan, kuidas seal sai ikka natuke joostud ja poolpimedat koera kardetud ning ema õepoegade eest ära joostud, sest nad tahtsid sulle vihmausse pluusi alla toppida. Ja vanaema mäletan. Ja vanaisa mäletan. Ma mäletan ju!


Parempoolne pilt on peahoone. Heinas. Üleni heinas. Keskmisel pildil (vaadake alla) on vaade sellest, kui pöörata sisse teele, kust saab minu ema lapsepõlvekoju. Vasakpoolsel pildil on ait. Ja mu ema. Ja vanatädi. Pange tähele, kuidas mu ema oma seeliku üles on tõstnud. ;)

Pärast seda melanhoolset ja nukrat olengut käisime läbi veel emaisa õe talust, kus ma sain teada, et inimesed, keda ma kunagi näinud pole, on mu sugulased. Ent nemad mind juba teadsid. Televiisori kaudu. Ja see... oli minu jaoks kummaline. Aga noh, nimi Toomesaar vist pani neid huvi tundma. Tegin seal ka tutvust kassiga, kelle nimi on Triinu. Saime kenasti läbi. Ent kuna mu sõrmed lõhnasid kala järele, leidis ta mingil hetkel, et ma olengi üks suur ja maitsev kala, ning hammustas mind raginal keskmisest sõrmest. Verd voolas, ma ütlen teile. Aga Triinud ongi sellised. Ärge kunagi kaotage Triinudega oma valvsust! Ja siis... olid seal ka kanad. Ja üks kukk. Tahtsin neist kenasid lähikaadreid teha. Ja asetasin oma põlve ilusasti kanakaka sisse. Shit happens! Pildid siis järgmised: stiilinäide kanakakast Triinu pükstel pärast rohuga pühkimist; Triinu ja Triinu; kaks kana ja üks kukk.




Veel pildikõisi Seto tripist: Esimene pilt: kes saab korralikult aru, mis on sinna kirjutatud, on tubli! Mina saan aru. Parim silt seal oli aga hoopis "tubagukiskmisõ kotus". Sellest ma pilti ei saanud. Kaamera akud said tühjaks. Darned! Keskmine pilt: Vene piiri lähedalt sai kõvasti mööda sõidetud. Korraks sai isegi venemaalt (meelega väikse tähega, sorry!) läbi sõidetud. Võitlesin sooviga aknast välja sülitada. Aga siinkohal ikkagi pilt ühest piiripostist. Pilte sai tehtud küll mitu, aga see on parim, sest ema sõrm jäi ka peale. I just love it! Ja minu keskmised sõrmed meeldivad mulle ka. Kolmas pilt: emaisa õe talumaja katuse alla olid nii mitmedki pääsukeste perekonnad omale pesad teinud. Sellest pesast väike pääsuke piilub välja. Ettevaatust, muidugi, Toomesaared on ju õue peal. Aga tegelikult me lindudele-loomadele viga ei tee. (Ämblikud siia ei klassifitseeru. Kuigi... täna hommikul ma ei tapnud vannis vedelevat ülikarvast ja jämedate jalgadega ämblikut ära. Aga ema siiski tappis.)

Ja siit tuleb siis ka minu meelest reisi fotograafiliselt parim pilt, mis mul õnnestus teha - Piusa jõgi auto aknast sõidu ajal. Palun:

KOKKUVÕTTEKS. Kogu see reis oli nii meeliülendav ja hea ja emotsionaalne ja melanhoolne ja lõbus ja nukker ja kummaline samal ajal. Ja ma tahan sinna tagasi! Ja ma lähen sinna tagasi! Ma lähen vist lõpuks autokooli ja saan load ja auto juba on olemas ja siis lähen sinna järgmisel suvel mitu-mitu-mitu korda ja olen seal mitu-mitu-mitu päeva ja käin kõik kohad läbi ja teen kõigest ja kõigist pilti ja püherdan linapõldudel ja mullas ja heinas ja liivas ja metsas ja jõgede kallastel, et seda kõike üha rohkem endasse saada. Mul on jalad praegugi Setomaa mullaga koos ja ma ei kavatsegi neid enne hommikut pesta! Mul on marsruut Setomaale ja vanaema-vanaisa tallu ja Saatse surnuaiale selge. Võin kasvõi üksi minna. Väga hea! Veiga illos om!! Tagasitulles kuulasime veel autos kahe minu vanatädi vastvalminud plaati, mille peal on ka näiteks Seto hümn ning kaasas olnud vanatädi poolt kirjutatud imeilus isamaaline setokiilne laul ja kui need lõpuks järjest tulid... ma hakkasin peaaegu nutma! Veiga illos!! Armastan!

pühapäev, 22. juuli 2007

Harry Potter, mina ja ma ise.

Se's mõttes, et... Kui te mõtlesite nädalavahetusel uudiseid vaadates, et inimesed, mugud, kes viimase Harry Potteri raamatu peale öösel tormi jooksid, on napakad, siis... ma võin üks käsi südamel ja teine võlukeppi hoides ette sirutatult öelda, et... ma olen napakas. And I'm damn proud of it!

Pärast tööd sõitsin Mustamäele, kus ma hoolikalt kõhu täis sõin ja kell 20 jalga lasksin, et kell 21.15 filmi "Harry Potter ja Fööniksi ordu" tolle päeva viimasele seansile jõuda. Jõudsin. Ja käisin veel viimasel minutil tüdrukute lavatorys ära, et mitte mingil juhul filmi ajal jalgu risti peaks suruma. Ja need tüütud reklaamid enne filmi algust vaatasin ka rahulikult ära. Ja kuuldes esimesi tuttavaid muusikahelisid, mis tähendasidki viimaks filmi algust, tundsin, kuidas süda värises. Olin 6 tundi tagasi lõpetanud sama raamatu juba 3ndat korda lugemise. Ja ma lootsin... Ja ma...

Ma istusin terve filmi ajal käed rinnal ristis ja korrutasin mõttes kinoekraanil toimetavatele tegelastele: "See ei olnud nii!" või "Aga Neville pidi ka testraleid nägema!" või "Nad said inkvisiitorisalgast hoopis teistmoodi jagu!" või "Ron ei läinud koos Harry, Hermione'i ja Hagridiga metsa Mörri vaatama!" või "Sirius suri hoopis teistmoodi!" või "Cho ei olnud äraandja!" või "Umbridge ei kuulanud KÕIKI Sigatüüka õpilasi (võlts)veritaseerumiga üle!" või... noh, saate aru küll ju! KOGU FILM OLI NIIIIIII VALE!! Ja ma lausa ootasin, millal see läbi saab, sest ma ei suutnud seda enam taluda. Kõik tegid valesid asju ja rääkisid valede inimestega ja käisid valedes kohtades. Blimey!

No igatahes. See kestis veel liiga vähe ka. Se's mõttes, et isegi "Kariibi mere piraadid: maailma lõpus" kestis kauem. Oleks siis teinud pikema ja õigema filmi, mitte jätnud 80% raamatust lihtsalt vahele ja teinud ülejäänud 20% ka täiesti mööda. No igatahes. Juba 23.45 olin ma mõõdukate jalutamissammudega võtnud suuna Estonia puiestee poole, kus kell 2.01 pidi mind ees ootama Harry Potteri sarja viimane osa. Umbes-täpselt südaööl jõudsingi kohale. Ja ma polnud esimene. Olin viies! Sain järjekorranumbri ja puha. Ja siis... küsisin igaks juhuks, kas kaardimakseaparaat ikka kindlasti töötab. Vastati: "Jah! Muidugi! Ei tea küll, et probleeme oleks!" Olin roosa ja õnnelik! Võtsin osa viktoriinist.

Viktoriin. Esimesel leheküljel oli 6 lõiku erinevaid Harry Potteri raamatute alguseid. Inglise keeles. Ja siis pidi ära arvama, millised raamatud nõnda algavad. Ja teisel leheküljel oli 6 inglise keelset lõiku juhuslikest kohtadest kuuest erinevast Harry Potteri raamatust. Ja sa pidid arvama, millisest nad on. Arvasin õigesti! Ja kuna ma olin kõige esimene, kes valmis sai... siis... võitsin raamatupoe "Punkt ja Koma" kinkekaardi. Juhhei.

Aeglaselt, ent siiski, liikus aeg kella 2-le lähemale. Kõht läks tühjaks. Vahepeal oli nagu lootust süüa saada, aga... ei saanud ikkagi. Eks ole. :) Aga rahvas läks ärevamaks. Ja ma juba võtsin ka järjekorda koha sisse. Vaatasin trügijaid kurja pilguga! MINA OLIN VIIIIEEES!! Ja süda peksis ja üleüldse tundsin ennast loomastumas, aga surusin ennast viisakaks tagasi. Need kaamerad ja asjad ärritasid kohutavalt... ma tahtsin oma Harryt rahus saada!! Ja siis... selgus, et kaardimakseautomaat ei tööta!

Ma mõtlesin, et ma Voldemordistun ise! Ausalt!! NII EI TOHI TEHA!! Müüjatädi muudkui hõikas: "Kellel on sularaha?!" ja müüs neile raamatuid, aeg-ajalt minu kaarti läbi tõmmata üritades. Ja ma... ma olin korraga nii paanikas kui vihane ja üleüldse tahtsin kedagi kõvasti raputada! Nii ei tohi teha!! No ja siis ma palusin müüjal enda jaoks OTSEKOHE õige kaanepildiga raamat kõrvale panna, sest ma jooksin sularaha järele. Noh, ei jooksnud, sest ma ei jaksa eriti joosta kaua aega (jajah, noh, mis teha, eks ole), aga õnneks olen ma kiirkõnnis suhteliselt võitmatu ja nii ma siis põrutasingi uskumatul kiirusel Vabaduse väljaku poole, mõtlemata, et äkki Kaubamaja automaat oleks lähemal olnud. Keegi meesterahvas koos naisterahvaga uimerdas seal automaadiruumi ukse ees ja ma pugesin ta käe alt läbi ja kiirustasin masina juurde ja haarasin 400 krooni ja põrutasin lennates (no õnnetuseks mitte luuaga, eks ole, sest Tallinn oli ikkagi mugusid täis ja värki!) raamatu...poodi tagasi. Ja trügisin rahvast mööda ja ütlesin: "Siin ma olen!" ja tädi võttis mulle kõrvale pandud raamatu vahelt kinkekaardi, mille ma olin sinna jätnud märgiks, et see raamat on minu ja keegi teine seda ei või saada! ning onu rebis selle kinkekaardi tükkideks, mis pani mind hetkeks ehmatama, kuni ma mõistsin, et nüüd saan raamatu soodsamalt ning saingi, vaid 299 krooni eest, ja siis ma tundsin ekstreemset kergendust, lahkusin raamatu...poest, kõndisin Estonia ette ja... ei osanud enam midagi ette võtta. Tahtsin nagu raamatut kohe lugema hakata, aga ma teadsin, et kui ma nüüd kohe lugema hakkan, siis ma ei suuda korralikult kohe süveneda, sest ostuöö-erutus ei lase keskenduda.

...

Aga hommikul... lõunal rongiga koju sõites tegin raamatu lahti ning jõudsin kõvasti juba lugeda, enne kui ma Aruküla ja Raasiku vahel väheste öiste unetundide tõttu magama jäin. Aga kodus ma lugesin edasi. Ja lugesin täna... ja varsti lähen jälle lugema. Ja mul on juba 400 lehekülge raamatust läbi. Tegin siin väikese pausi, sest... lugedes on kogu aeg närvipinge üleval ja igasuguse võimaluse juures, et surmasööjad või veel hullem - Voldemort ise - tulevad jälle Harryt, Roni ja Hermione'it kollitama (noh, tapma!) ja see pinge lihtsalt väsitab. Kohutavalt väsitab! Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja vahepeal lihtsalt peab pause tegema. Ja sööma šokolaadi, sest see mõjub pärast dementoritega kohtumist kõige paremini.

Aga ma pean ütlema, et viimane osa ei ole enam lasteraamat. See on täis hirmu ja vägivalda ja... koledusi. Ja uskumatut pinget. Võib ka muidugi nii olla, et mul on lihtsalt ekstreemselt elav kujutlusvõime ja ma elan kogu asjale liiga võimsalt kaasa, aga... see ei ole minu meelest enam lasteraamat. Aga see on küll kindel, et ma olen napakas.

Se's mõttes, et... enne blogisissekande tegemist testisin meie uut ID-kaardi lugejat ja... sekundiks kerkis minusse tugev hirm - kohe tõsine hirmuvärin - et... kui ma ID-kaardiga süsteemi sisse login, saavad... saavad nad mu asukoha teada ja... tulevad mulle järgi. Sekundi pärast ma muidugi adusin juba, et Harry Potteri maailm ja mugumaailm, noh, Harry maailm ja... meie maailm... ei ole... Harry maailm... eksisteerib ainult raamatus. Aga see hirmutunne, mis minust üle käis, oli tõeline. Aga ega ma ei häbenegi tunnistada, et ma napakas olen. Elu ongi nii lõbusam. :)

Ja nüüd on aeg seal maal, no peaaegu, et ma võiksin tagasi minna raamatut lugema. Homme on õnnetuseks tööpäev ja ma juba aiman ette, et ma tunnen terve päev lihtsalt ääretut agooniat, et ma ei saa minust 10 meetrit eemal viibivat raamatut lugeda, ning ma tean, et ma tahaks rüüpõuest haarata oma võlukepi, et hüüda "Accio Harry Potteri raamat!", aga ma ei saa. Ja siis ma muudkui pomisen omaette, et aeg kiiremini liiguks, aga ta ei liigu, kuni... lõpuks kell ikkagi on 17 ja ma võin Mustamäele reisida. Oeh.

Oeh-oeh!!

Oeh!

pühapäev, 8. juuli 2007

I feel like f**king Aerosmith!


Kui neljapäeval sai ennast Aerosmithi kontserdil oimetuks hüpata ja end erutusest lõhki kuulata, siis reedel öösel oli võimalus ennast Lelle alternatiivil ise laval kuulajate ees ribadeks rebida... Man, how I loved it! Olin pahur, mis ma olin algul - hiljem see kõik kadus ära. Ootama pidi, aga oodatud sai. Ja kell 23.20 võis showga pihta hakata. Poisid tegid 3 minuti pikkuse intro, tossumasinast tuli paksu valget tossu, nii et vahepeal mikrofon kadus silme eest ära. Kobamisi leidsin ta siiski üles.

Esimese loo ajal rahvas veel vaatas ebalevalt kaugusest, kas maksab seda veidra nimega punti üldse kuulatagi, aga pärast loo lõppu joosti lava ette tormi. :D Noh, okei, tormi ei joostud, aga rahvas kogunes lava ette huviga kuulama ja kaasa elama. Esirea noormehed olid eriti agarad. Küll pakuti mulle poole laulu pealt õlut ja siis sooviti mu enda veepudelit saada ja plaksu lüüa ja nii edasi. Mida kauem me mängisime, seda enam rahvale meeldis... Vähemalt selline oli mulje lava pealt. Rõõmu- ja erutushuilgeid tuli küllaga.

Kui ma 2 loo vahele rääkisin lugu oma veidrast horoskoobist, kuidas ma Reinu suudlema pean, kui vihma sajab, ning küsisin, kas publiku seas mõni Rein ka on, tõusis kahtlaselt palju käsi. Palusin Reinudel pärast kontserti lava taha järjekorda võtta. Aga ainult siis kui vihma sajab. Vihma ei sadanud. ;)

Kuna eelmisel bändil läks maha tulekuga kaua aega ning meil endalgi võttis peale minek veidi kauem kui mulle meeldinud oleks, tahtis õhtujuht juba pärast neljandat lugu järgmist punti välja kuulutada. Tegime siiski kava lõpuni. Rahvas möirgas: "Korrata! Korrata!" Õhtujuht aga sõnas: "Karjuge kõvemini! Karjuge veel kõvemini! Aga ega see teid ei aita..., sest on aeg järgmiseks bändiks." Hah. See ongi see, mis meid Aerosmithist eristab - me ei saanud lisalugu teha. ;D Küll aga olid agaramad fännid ennast pärast meie esinemise lõppu lava ettenurka toimetanud - 2 noormeest soovis minuga koos pilti teha. :D

Kokkuvõttes võin öelda, et laval on ikka miljon korda parem rokkida kui lava ees. Ja laval on üleüldse niiiiiiii hea laulda, et ma ei tahakski sealt kunagi maha tulla. Ja laval on nii hea olla, et lavalaudadel muusikuna esinemine võikski üheks mu "ametiks" saada, aga mida me ikka unistame. Kõige pealt oleks üleüldse vaja hääl korralikult ikkagi tagasi saada. Laupäeval esines ikkagi veel keskmise suurusjärgu probleeme.

Augustiks-septembriks saab ehk kõik jälle korda ning Triin võib laval ennast veelgi paremini tunda. Seniks aga võib naerulsui meenutada Lelle alternatiivi... :)


reede, 6. juuli 2007

AE-RO-SMITH!


Neljapäeva hommikul ärkasin teadmisega, et eesootaval õhtul näevad minu silmad midagi, mida nad on juba kaua aega ihanud näha. Steven Tylerit! Ka teadsid mu kõrvad, et nad saavad kuulma miskit ääretult head ja geniaalset. Ma olin valmis! Hommikusöök, natuke hingetõmbamist ja vaikust enne suurt möllu, väike silmavärv ja küünelakk, et ikka Steveni jaoks ilus välja näha, võimalikult vähe asju taskusse ja kotti ning rongisõit Tallinna. Natuke ootamist. Natuke veel ootamist. Ja siis natuke veel ootamist ning kell oligi juba 17, et saaks natuke veel oodata, sest rahvast sisse ei lastud, kuigi piletil oli kirjas, et kell 17 saab sisse. Kell 18 sai sisse hoopis. Ja siis... sai veel oodata 90 minutit, sest staadionile lasti alles kell 19.30. Jooksime kolmekesi turvamehed pikali; üks veel üritas mulle kätt ümber panna, ma jäin seisma, vaatasin turvamehele silma, ta võttis käe ära ja ma jooksin edasi. Saime kenasti lavakeele parempoolsesse külge kohad. Hiljem selgus muidugi, et ma olin suurepäraselt osanud ennast suurte meeste vahele sättida ning aeg-ajalt läks veidi kitsaks, aga see pole oluline. Emakas oli 2 poisi vahele litsutud, aga mis sellest enam. ;)

Niinii. Kell oli 19.35. Ootasime. Et saaks selle Taneli ära kuulata ja võiks siis lõpuks asja kallale asuda. Tanelit ei tulnud veel. Nõme. Ma pakun, et ootasime umbes tund aega, millal Tanel sai oma tantsulugudega püünele tulla. Rahvas oli suhteliselt tuim. Ma ise ka ei tundnud erilist kirge Tannu muusika järgi hüppamiseks. Pealegi - pidev kikivarvukil olemine ei olnud mu jalgadele eriti meeltmööda. Viimaks sai Tannu läbi. Kell oli äkki 21.15. Ja siis... pandi makk jälle mängima. Jasper! Jesper! Joonatan!

Kell 22.03 läks siiski möll lahti. Ta tuli. Nad tulid. TA TULI! Steven. Ülejäänud koosseis ka, aga minu jaoks siiski olulisim mees laval oli Steven. Ja ta tuli. Ja ta nägi NII hea välja, et... oleks ta hea meelega ära söönud. Liiga kaugele jäi kahjuks. Aga ta käis sageli lavakeele peal publikuga vibratsioone vahetamas. Hööritas oma minimaalset puusa, vibutas oma mikrofoniga, tegi nägusid, katsus ja silitas ennast - nagu üks korralik rokitaat ikka. :) See häälekasutus ja need noodid, mis Steveni kõrist välja tulid, need... raputasid mu läbi ja rebisid mu sisemusest suuri tükke, et siis need kohe sinna igasuguse tuimestuseta jämeda niidi ja nõelaga tagasi õmmelda, et neid kohe jälle küljest rebida. See emotsioon oli nii võimas!

Parim oli see, et Steveni kõhule oli kirjutatud: "Laku mind!" :) Ma oleks hea meelega läinud Steveni juurde ja küsinud: "Okei. Kohe või?" Aga ei saanud... :)

Kontserdist üldisemalt. Sound oli hea. See oli küll mu esimene nii suur välikontsert, aga muusikuna võiks öelda, et vähemalt seal, kus ma seisin, oli heli vägagi tasakaalus. Kõik instrumendid ja vokaalid olid ilusasti kuulda. Küll aga ei olnud meeste jutust suurt aru saada. Ja ma ei paneks seda oma inglisekeele oskuse süüks. Mu inglise keel on väga hea. Lihtsalt - mikrofoni heli on sätitud laulmise, mitte rääkimise jaoks.
Niinii. Lugude valik oli hea, aga mitte parim. Minu jaoks mitte parim. Kellegi teise jaoks oli see ehk KÕIGEKÕIGEM! Ma oleks tahtnud veel kuulda selliseid lugusid nagu "Amazing" ja "Janie's Got a Gun". Ja "Crazy" ka äkki. See poleks nii oluline olnud. Aga lugude valik oli HEA!
Joe "Fuckin' " Perry ja Steven Tyleri koostöö show andmisel oli suurepärane. Pillimehed olid igati tasemel. Need mehed ikka oskavad teha seda, mida nad teevad. Need kitarrisoolod ja jammimised! See, kuidas mehed laval jammisid, see oli ikka TA-SE-MEL!
See energia! See energia, mis neil meestel oli, ja see, mis nad mulle andsid. See enneolematu vibratsioon, mis ma neilt sain, kestis varajaste hommikutundideni ja kajab siiani sees. Mehed on juba oma 60ndatesse jõudmas-jõudnud, aga rokivad laval nagu 20-aastased. That's the way, uh-uh, uh-uh, Triin likes it!
Show oli täis seksapiili, erutusvärinaid, võimsaid noote, uskumatut harmooniat meeste vahel ja uskumatut häälekasutust! Tahaks praegu lihtsalt mudamülkas püherdada nagu õnnest joobunud põrsas ja siis joosta läbi Tallinna kesklinna rõõmulaul huulil, hirmutada vanatädisid ja -onusid, püherdada veel natuke ja siis vajuda õndsasse unenägemisse, et vaadata Stevenit veel ja veel ja veel. I'm sick, I know! But I like it!

Öösel nägingi Stevenit unes. Pärast seda, kui olin üksinda kell 1 Kristiine juurest jalgsi Mustamäe lõppu tempoga 8 km/h jubekiiresti vudinud, endal suurest hirmust juba pissitilk püksis (tüdrukutega tehakse ju igasugu koledaid asju!), ent Steveni suur suu silme ees ja hääl kõrvus kajamas, viskusin teki alla, jalad veidi kõrgemale tõstetud, ning uinusin intrigeerivasse unne, kus Steven ja mina viskasime nalja ja kallistasime ja olime igati muhedad. Hommikul ärkasin rõõmuvõdin südames.

Kontserdist tekkinud erutus kestab siiani. Täna õhtul on endal vaja Lelle alternatiivil esineda ja... ma tean, et täna olen ma laval hoopis teine inimene kui varem. Mitte et mul enne laval energiat poleks olnud... Nüüd ma lihtsalt kujundan oma energiast midagi muud! I've seen the light! :)

Oeh. Oeh. Järgnevad sõnad võtavad kõik kenasti kokku:
I was cryin' when I met you, now I'm tryin' to forget you. Your love is sweet misery. I was cryin' just to get you, now I'm dyin' 'cause I let you do what you do down on me.
Oeh. Oeh.