pühapäev, 3. juuni 2007

Pisar... külmunud või mitte, see pole enam oluline.

Kogu see lugu on jube... See õudne lugu ... www.youtube.com/watch?v=Jnccnp4vxSI See on mu lemmik filmihetk. Kogu see sari on mu lemmik! See huumor, see lein, see rõõm, see kurbus, see... armastus! Kõik see, mis kogu seda sarja läbib. Kes seda näinud ei ole, ei tea, mis ta kaotab. Ma vaatan seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. See võtab mult energiat... ja annab samas tagasi. Praegusel hektel mängib see mul juba 157.korda. Naine ütleb:
"Korja nad üles!! Sa litapoeg, ma oleks pidanud su maha laskma!"
"Ja ma oleks pidanud sust loobuma...
"Seekord see sul õnnestub."
"Palun vabandust!"
"Lase mind kasvõi maha, aga ma lähen selle rongi peale! Ei? Olgu!!" Tüdruk lahkub:
"Tule minuga! Sa kahetsed, kui sa ei tule! Tule minuga!"
Ja noormees jookseb... ja jookseb... ja jookseb... ja jookseb... ja jookseb... ja jookseb... kuni ta maha lastakse ning ta segast luuletust lugema hakkab. Tüdrukust jääb ta ilma. Nagu igal eelmisel korral. Aga ometi ta armastab teda. Ta armastab teda, olgugi, et iga kord jääb noormees neiust ilma. See on see, mida ma kogeda tahan..., aga kunagi kogema ei saa...

Minge magama või tehke vähemalt midagi ühiskonnale kasulikku!