laupäev, 8. detsember 2007

Ma oskan KÕIKE!! Peaaegu...

Ma oskan ninasõõrmeid liigutada ja vales kohas üle tee minna. Ma oskan oma häält nii ära kaotada, et Hercule Poirot ei suudaks ka seda müsteeriumit lahendada. Ma oskan kartuleid koorida, uksi avada, jutust täiesti vastupidi aru saada, ahvi häält teha, kassi häält teha, rääkida megahalvas vene keeles, rääkida megahalvas soome keeles, süüa rohkem kui tervislik oleks, rääkida inimesed surnuks, vaikida inimesed surnuks ja naerda nii kõvasti, et Eesti Kaitsevägi arvab, et toimumas on õhurünnak. Ma ei saa jätta ka mainimata, et ma oskan oma rahakoti oma õlakotti nii ära kaotada, et ma ei leia seda sealt ka pärast 5 minutit põhjalikku otsimist ja avastan kuuendal minutil, et rahakott on ikkagi kotipõhjas. Ma oskan pangaautomaadist ka raha välja võtta, muuseas. Ma oskan öelda vähemalt 4 keeles inimestele kellaaega, punastada täiesti vales kohas ja jätta punastamata siis, kui see oleks vajalik. Ma olen tõeline meister rääkimaks vennale, et nõud tuleb pärast söömist kraanikaussi viia ja jätmaks samas ise see tegemata.

Kõige paremini oskan ma teha täiesti valesid otsuseid, joosta otsa seisvale autole, valida poest kõige koledamad tomatid, viia iseend endast välja nii, et ma ei leia end mitu nädalat üles. Ma oskan keelduda tualettruumi minemast, kui mulle vaatab sealt vastu karvaste jalgadega ämblik. Ma oskan hirmuvärinaid tundes siiski pärast tualettruumis ära käia. Ma oskan kududa, muuseas. Ma oskan tikkida ja heegeldada ja õmblemisega ei jää ma ka hätta. Ma oskan kannelt mängida. Ma oskan kannelt häälestada. Ma oskan ennast ära mahutada ühe inimese voodisse koos nelja kassiga, kes mõnikord leiavad, et Triinu voodis on hea magada. Ma oskan valutada kõhtu. Ma oskan panna mobiiltelefoni laadima. Ma oskan poest gaseeritud vett osta, kui ma tegelikult gaseerimata vee pärast sinna üleüldse läksin. Ma oskan ehmuda. Ma oskan öösiti und 3 tundi oodata, rõõmustades samal ajal, et keegi kuskil sügaval-kõrgel-kaugel-lähedal mind ikka väga armastab. Ma oskan hommikul vara tõustes unistada, et kunagi tulevikus ma saan magada nii palju kui hing ihaldab.

Ma oskan end ikka väga motiveerida, ma oskan näha praegu. Ma oskan osata. Ja ma oskan selle üle uhke olla. Ma oskan teisel (või kolmandal) korral teha nimekirja asjadest, mida ma ei oska. Ja ma oskan nende asjadega arvestada. Ma oskan öelda, et ma olen osanud 15 minutit kulutada aega eksamiks õppimise oskamise asemel. Ma oskan öelda, et ma oskan nüüd selle oskusliku ajaraiskamise lõpetada.

Ma oskan!

laupäev, 24. november 2007

Võimalik...

You Are From Neptune

You are dreamy and mystical, with a natural psychic ability.
You love music, poetry, dance, and (most of all) the open sea.
Your soul is filled with possibilities, and your heart overflows with compassion.
You can be in a room full of friendly people and feel all alone.
If you don't get carried away with one idea, your spiritual nature will see you through anything.
What Planet Are You From?



Rohkemaks ei jätku aega....

pühapäev, 18. november 2007

Ma olen natuke väsinud.

Jah, olen küll. Pühapäeva õhtul, kui enamik rahvast läheb rõõmsameelselt magama, et eesootava nädalat rõõmsaste ja puhanult vastu võtta, siis mina lähen (umbes tunni pärast) magama väsinult, et eesootavat nädalat natuke vähemväsinult proovida kuidagi üle elada.

Kirjutasin täna terve päev referaati teemal "Avaliku teenistuse politiseeritus versus neutrali- seeritus. Poliitilised ametnikud." Kui kellelgi on tarvis informatsiooni avaliku teenistuse eetika ja väärtuste ja muidu suurte ja ümmarguste sõnade kohta - minult saab. Kui kellelgi on tarvis informatsiooni avalikku teenistust puudutavate seaduste kohta - minult saab. Üle üldse saab mu käest palju asju, kui osatakse õigesti küsida.

Neljapäevast laupäevani viibisin sellisel toredal üritussel nagu NATO mudel Estonia 2007. Tudengid mängisid diplomaate NATOs. Kui nüüd täpsemalt öelda, siis ma isiklikult mängisin Taani kaitseväe ülemjuhatajat, kes osales miitingutel Sõjalises Komitees ning delegaadina ka viimase communiqeé koostamisel. Kogu asi toimus inglise keeles ja pidevast võõrkeeles lobisemisest jäin ma muidugi suhteliselt sõltuvusse. Garderoobionuga rääkisin kogemata inglise keeles, mõttetegevus Rimis käis mul samuti inglise keeles. Üleüldse käib mul veel tänagi mõningate asjade iseendaga arutamine inglise keeles.

Kriis, mille ümber NATO mängimine käis, oli selline, et Poola sadama Gdanski all seisis Vene laev, mille olid kaaperdanud Tšetšeenia terroristid ning kus oli ka 2 tuumapommi. Juba varsti õhkasid terroristid kogu laeva ning Poole põhjarannik sai tuumaplahvatuses kiiritada. Samuti liikus tuumapilv ka üle Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania. Ka Tšehhi, Austria ja mingi riik veel said asjast mõjutatud. Taani jäi puutumata. Juhhei. Ja siis käis elav diskussioon. Veider oli olla komitees, kus reaalses elus istuvad tõelised militaristid. Aga huvitav oli.

Hea oli käia ka Taani saatkonnas ja rääkida Taani suursaadiku asendajaga inglise keeles Taani asjadest. Peamiselt siis militaarsetest küsimustest ja rahvusvahelistest suhetest. Hea oli saada mitu korda päevas head ja küllaltki kallist sööki ja jooki. Hea oli käia Raekojas vastuvõtul, juua veini ja rääkida erinevate välismaalastega erinevatest asjadest. Kogu üritus oli hea. Huvitav. Hea. Lähen veel. Ja siis olen ma juba targem.

Aga ees ootab mind poliitikaanalüüs prostitutsiooni reguleerimisest Eestis. Lisaks veel mingi poliitikaanalüüs ühel teemal, mis mulle meelde ei jäänud, ent õnneks on sinna veel kaua aega. Või noh, umbes jõuludeni. Aga me saame ju hakkama. Eksamid ja kontrolltööd ja lõpututed lehekülgede arvuga analüüsid ja ettekanded ja artiklid ja... Fun!

_____________________________________________

Jah, vot, asjalikud ajad.


pühapäev, 14. oktoober 2007

Ma tean küll, et te kõik tahate endale kassipoega!

Kõik kassid on pikakarvalised ja ilvese kõrvadega. Kolm emast, kes on heledamad, ja kolm isast, kes on tumedamad. Sündisid umbes kuu aega tagasi. Juba vaikselt emapiimast võõrutamisel – tasapisi söövad piima juba iseseisvalt kausist; julgemad näksivad juba ka krõbuskeid. Õpivad tasapisi ka liivakastis hädal käima. Tunnevad inimesed juba ära ja jooksevad neil sabas. Müravad.

Mart – isane musta-hallivöödiline kass. Otsa esisel moodustub mustadest karvadest M-täht ja sellest ka nimi. Üks seltskondlikemaid. Ja üks andekamaid liivakastis käijaid.









Al Capone – kõige mustemat karva isane kass. Tal on veidi mossis nägu ning ta on suuremat kasvu kui teised - nende tunnuste järgi ka nimi. Unine. Armastab magada. Üks tõsine gängster. Pahandusi siiski ei tee. Õpib liivakastis käima.








Artur – halli-mustavöödiline valgete käppadega isane kass. Elavaloomuline ja aktiivne. Meeldib mängida. Pahandusi siiski ei tee. Nurrub mõnusalt.







Anni – emane beežikas, kõige sümmeetrilisema mustriga kass. Väga seltskondlik ja usin õppija. Kõige andekam kuuest kassipojast. Oskab peaaegu et iseseisvalt juba liivakastis käia. Meeldib mängida ja sõrmi hammustada.




Pätu – emane pruuni-beežikirju kass, kellel oranž täpp otsa ees. Pahandusi ei tee, mis sest, et nimi on Pätu. Üks unisemaid kiisusid – magab kõige rohkem; mõnikord ka siis, kui kõik teised kassid on ärkvel. Ärkvel olles on aktiivne. Tark kass.








Sipu – emane pruuni-beežikirju kass, kel oranž täpp otsa ees. Aktiivne; meeldib mürades jalgadega siputada – sellest ka nimi. Usin õppija – vaikselt õpib juba saaki jahtima.








Kontaktandmed:
triin.toomesaar@gmail.com
56203920

pühapäev, 30. september 2007

Kellelgi kassipoja soovi?

Selline ilus lugu, et Krõõt ikkagi ei suutnud kuidagi ilma uuesti emaks saamiseta ning taevast sadas alla 6 imearmsat kassipoega. Esialgsetel vaatlusandmetel on 3 neist isased ja 3 emased. Mu üliterav silm vähemalt tegi sellised järeldused. Heledamad on emased, tumedad isased... Ja kohevarsti jõuab kätte aeg, mil need kassipojad on valmis leidma endale uued kodud. Ma jätaks nad heameelega endale, aga kuna meil on juba 3 kassi, siis ema arvab millegipärast, et 9 kassi oleks natuke liiast.

Kitsud-mitsud hakkavad vaikselt juba aktiivsemaks muutuma ja harrastavad kergelt ka pesast väljaskäimist. Inimesed tunnevad ära ja mõni lööb juba õrnalt kassipoja nurru. :) Hetkel veel käib toitumine emme kõhu kaudu, aga kauaks neil seda lõbu enam ei jätku...

Igatahes. Allpool toon veel ära 6 pilti tupsununnudest ja... olge head, rahvas, ja võtke mõni endale. :)




















kolmapäev, 26. september 2007

pühapäev, 2. september 2007

Kuidas alkoholiga elu lõbusamaks teha?

Kõigepealt tuleb muretseda endale pudel alkoholi. Kui elad vallas-linnas, kus alkoholimüük lõpeb kell 20, on soovitatav pudel muretseda enne seda kellaaega. Kõige parem valik nende lõputute alkoholisortide seast on muidugi punane vein.

Hoia pudelit suletult oma (käe)kotis. Mingil hetkel lase kotil kogemata käevarrelt maha kukkuda. Heida kotile murelik pilk ja mõtle: "Ega veinipudel kotis katki ei läinud?!" Vaata lootusrikkalt kotti ja tõde, et läks ikka küll.

Võta kotist välja pudel, mis on veinist tilgatumaks jooksnud ning rõõmusta, et kogu vein, mis peaks tegelikult olema kenasti pudelis, on nüüd sul kotis. Tõsta aegamööda kotist välja ülejäänud väärtusetud asjad, mida sa igapäevaselt kaasas kannad, sh rahakott, mobiiltelefon, mp3-mängija, prillid, võtmed, raamat ja erinevad medikamendid. Kalla kott veinist tühjaks. Nuusuta oma asjad üle. Kui nad lõhnavad veini järele, siis on nad tõenäoliselt veiniga kokku puutunud. Kui nad on ka märjad, siis on nad kindlasti veiniga kokku puutunud. Kuivata asjad kenasti ära ning aseta muretu näoga kilekottidesse. Kilekotid pane omakorda veinilõhnalisse käekotti ning astu uhkel sammul trolli peale. Tunne rõõmu, et seekord oled sina see, kes ühissõidukis haiseb.
________________________________________________

Back to life, back to reality...
Mõnikord õnnestub mul teada saada asju, mida ma võib-olla teada tegelikult ei tahakski, kuigi uudishimu lükkab mind algul vägagi jõuliselt välja uurima, kuidas siis ikkagi siinpool sood need lood on. Ja kui ma lõpuks olen kõigega kursis, polegi enam järsku nii hea ja lõbus; parem oleks hoopis, kui ei teaks asjast midagi. Mitu korda peab inimene vastu nina saama, et ta viimaks mõistaks - mida vähem tead, seda õnnelikum elu?

Ja et need emotsioonid ka aeg-ajalt nii kiiresti nii vastandlikuks muutuvad...

Happy-happy, joy-joy!
________________________________________________

Ma ei saa nii, kui pean kogu aeg asju mitteplaneerima. Ja kui ei saa asju planeerida, on veidi kõhe. Samas ei ole asjad vist kunagi olnud nii planeeritult planeerimata; ja see isegi meeldib mulle. Ja kui ma saan, siis saan. Ja kui ma ei saa, no siis ei saa... (Dagö "Noorte inimeste laul")
________________________________________________

Õppige lõpuks ometi Ohm'i seadus pähe - voolu tugevus juhis on võrdeline pingega. St, kui pinge suureneb n korda, suureneb ka voolutugevus n korda. Ja ärge unustage, et meil on jadalülitus, rööplülitus, kombineeritud lülitus ja sildlülitus. See, et ma õpin haldusjuhtimist, ei puutu kuidagi asjasse.

teisipäev, 28. august 2007

Üks ja kaks ja kolm.

Kui õues sajab vihma ja Kehrast kuidagi minema ei saa ja kellegagi pole vihma kätte jalutama ka minna, siis... pärast suuremat õhtuoodet võib ju teha mõningaid teste, eksoleju, onju?


Your Theme Song is Back in Black by AC/DC

"Back in black, I hit the sack,
I've been too long, I'm glad to be back"

Things sometimes get really crazy for you, and sometimes you have to get away from all the chaos.
But each time you stage your comeback, it's even better than the last!

Kommentaariks võin öelda, et see ei oleks just mu esimene valik, aga eks selle testi lauluvalik ongi kenakesti piiratud nagunii. Sellega võib isegi rahule jääda...



Your Personality Cluster is Extraverted Intuition

You are:

A true wordsmith - a master of words
Original, spontaneous, and a true inspiration
Highly energetic, up for any challenge
Entertaining and engaging, both to friends and strangers


Vaieldav, taaskord. Ma peaks end pigem introverdiks. Aga eks kõik oleneb natuke kuufaasist ka. Täna vist on täiskuu...


Your Career Type: Artistic

You are expressive, original, and independent.
Your talents lie in your artistic abilities: creative writing, drama, crafts, music, or art.

You would make an excellent:

Actor - Art Teacher - Book Editor
Clothes Designer - Comedian - Composer
Dancer - DJ - Graphic Designer
Illustrator - Musician - Sculptor

The worst career options for your are conventional careers, like bank teller or secretary.


Üldiselt... Selle testiga oli nii, et ma oleks kohe tahtnud mitmeid erinevaid vastuseid ühe küsimuse all valida, aga kuna ei saanud, siis pidin... olema ühekülgne.

Lähen loen parem raamatut edasi.

teisipäev, 7. august 2007

Mu ajupoolkerad.

You Are 50% Left Brained, 50% Right Brained

The left side of your brain controls verbal ability, attention to detail, and reasoning.
Left brained people are good at communication and persuading others.
If you're left brained, you are likely good at math and logic.
Your left brain prefers dogs, reading, and quiet.

The right side of your brain is all about creativity and flexibility.
Daring and intuitive, right brained people see the world in their unique way.
If you're right brained, you likely have a talent for creative writing and art.
Your right brain prefers day dreaming, philosophy, and sports.
Are You Right or Left Brained?

Tegin siis üle pika aja jälle väikese testi ja... ega's noh... seda ma kartsingi. Selle pärast ma kogu aeg endaga tülis olengi, et ma ei oska kumbagi ajupoolkera eelistada. Üks ütleb - vali mõistlikult ja loogika järgi, teine ütleb - kõhutunne, Triin, kõhutunne! No ja siis ma istun ja mõtlen ja kaalun ja otsustan ja mõtlen uuesti üle ja otsustan teistmoodi, et mõne hetke pärast jõuda ikkagi arusaamisele, et tegelikult pole ma veel midagi otsustanud ning kõik on totaalselt porgandipeenras. Blimey!
Aga see, et... vasak ajupoolkera prefers dogs? No mida-mida? Milline see kätse priföörib? Parem siis või? Või ei lähe kassid kummalegi ajupoolkerale peale või? Või mis? Se's mõttes, et... see tüdruk siin priföörib enitaim kasse. Koerad ilastavad liiga palju. Ja nad ei oska nurru lüüa. Ja nad üldiselt hauguvad ka liiga palju. Ja njäu on palju armsam kui auh. Ja ma meeldin üldiselt kassidele rohkem ka kui koertele. Põhjuseid ma ei hakkaks hetkel arutama. Üks väike kiisupoeg siin tüürib mu poole hetkel ja ootab kallistusi.

pühapäev, 5. august 2007

Seto Kuningriik.



Käve Setomaal. Tõist kõrda. Nüit kõnõli esi seto kiilt kui vanat tegijät. :P

Toimus selline traditsiooniline üritus nagu Seto Kuningriigi päev. Kella 12-ks oli meil pikk sõit selja taga ning olime valmis Meremäel üle "piiri" minema. Kuna ma vahetasin argirõivad auto ehk obese varjus seto rahvarõivaste vastu, sain täiesti viisalda sisse. Muidu maksis viisa 45 kruuni. Aga rahvariided tegid meist ikka tõsised staarid seal. Iga nurga peal keegi pildistas. Küll enda tarbeks, küll ajalehe tarbeks. Olin selle juba unustanud. Kui ma veel väike olin ning imäga sääl käve, siis pildistati samamoodi - endalgi kodus ühe fotograafi tehtud suur pilt, kus ma pooleldi hambutuna setokiilseid Seto hümni sõnno lehelt maha veerin, endal seto rõiva' säläh. Küll aga ei osanud me arvata, miks just meid pildistati - ümber oli palju suuremate sõlgede ja hõbedakoormaga vanemaid naisi, kellel peas veel ka... needsamused vanikud ja asjad.



Rahvast ol'l pal'lo. Üts inõminõ, kellega ma seal olin, kost', et kõvasti rohkem kui möödunud aastal. Eks sellised üritused muutuvadki üha populaarsemaks. See oli nagu... omaette väike Seto Folk. Rahvas oli igatahes sama kirju ja karvane. Pika patsiga inimesi oli iga nulga pääl nii pal'lo, et ma ei osanud kuhugi vaadatagi. Ja vaade selle künka otsast oli lihtsalt fantastiline! Ma ei jõudnud seda ära imetleda. See vajab maalimist, mitte pildistamist. Vähemalt minu seebikarp ja keskpärased pildistamisoskused ei saanud selle jäädvustamisega väga hästi hakkama. :) Kuhugi sinna nähtavatesse kaugustesse jääb igatahes see mõttetu mammutriik vinnemaa. (Ja isegi setu keeles saab selle riigi nime väikese tähega kirjutada.)

Muidugi oli künka peal suur laat. Laat OLI suur. Tegime ringi peale ja see võttis ikka aega. Ja kaup ei olnud sugugi selline Põhja-Eesti laadakaup. Turult kättesaadavaid asju seal eriti ei müüdud. Väga palju oli käsitööd - nii ehteid, rahakotte, kindaid-sokke-riideid. Sai ka käsitsivalmistatud jäätist. Mekkisin tikri- ja banaanimaitselisi. Eraldi oli lett kodualkoholi degustreerimiseks. Oli koduõlle nulk, handsa nulk ja koduveini nulk. Kahjuks taheti nende asjade maitsmise eest natuke liiga palju raha. Seda mul aga eriti polnud. Unustasin kaasa võtta, kui selline asi saab võimalik olla. Ja nii ma siis piirdusingi vaid veini degustreerimisega. Aga erinevaid veine oli 13 tükki - mõni magusam, mõni hapum. Sealt lahkudes ol'l ma' igatahes küllaltki pur'oh. :P

Inimesi oli seal väga erinevaid, nagu ma juba mainisin. Oli setu rahvariietes kohalikke ja natuke vähem kohalikke, oli argiriietes eestlasi, argiriietes setusid, argiriietes turiste Soomest, Pilusilmademaalt, Saksamaalt, USAst, Jamaeiteakustveel, oli võõramaiseid esinejaid, sh indiaanlasi ja komisid ja... veel rahvaid, oli tuntud inimesi ja vähem tuntud inimesi. Muidugi nägin ma millegi pärast kogu aeg ka inimeste teisikuid. Seal oli näiteks Olav Ehala teisik ja Anti Kammiste teisik. Aga täitsa ise olid kohal Merle Jääger, Margus Lepa ja Lauri Õunapuu. Viimane on siis Metsatöllu kanneldaja-torupillitaja-laulja. Ma kardan, et tal võis päris kõhe tunne vahepeal olla, sest ma pildistasin teda igast nurgast. Aga ta meeldüs mulle!




Pillimehi oli seal aga igasuguseid. Kostüümid ühel uhkemad kui teisel. Vasakpoolsel pildil olevad noored mängisid lõõtsa nii emotsionaalselt ning vaatasid teineteisele suurema osa ajast armunult silma. Küll aga ei teinud nad seda siis, kui ma pildistama hakkasin. Parempoolsel pildil pesitseva lõõtsatõmbaja juures jäi mulle eriti silma Paiste trummitaldriku kujuline märk kaabu küljes. Huvitav aksessuaar, mida Setomaal kohata. Ja meeste põlvikumustrid - hopsassaa! Naistele selliseid seal ei tehta. ;)


Väiksed näited ka menüüdest - mida setud rahvale süüa pakkusid.
Taar om' kali, olq õlu, tsäi om' tee. Kui keegi veel ei tiiä'. Kogu üritus oli setu keeles. Lava peal toimus kõik setu keeles, menüüd ja sildid ja viidad olid kõik setu keeles. Oli kohe tunne, nagu eraldi riigis viibiks. Aga ma olen kindel, et setud ei hakka Eestist lahku lööma ja oma riiki looma. :)














Külas käis ka president Toomas Hendrik Ilves. Millegi pärast juhtus ta olema alati seal, kus ma. Täiesti juhuslikult sattusin ma väravate juurde, kui ta saabus. Täiesti juhuslikult sattusin ma istuma just seal, kust ta turvameeste vahel lava poole liikus. Lähivõte, palun väga.
Ja siia kõrvale sobib ka foto ühest fotost, mis on tehtud ammu. Esimese Eesti Vabariigi ajal. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu piirist Setumaal.

Ürituse lõpupoole oli ka sõaväe paraat. Päris uhke oli. See sõavägi. Selgus, et meil on isegi oma lennuvägi. Ja mehi-naisi kuulus sõjaväkke ka hulganisti. Ise tahtsin ka minna, aga sel hetkel oli mul süles taldrik õhtusöögiga ja... ja ma ei jõudnud sinna. Häbi lugu!
Kui kellelgi tekib paremal asetsevat pilti vaadates küsümüs, mis tuu Peko om, siis Peko on setude kuningas, kes magab hetkel kuskil Piusa koopas juba pikemat aega. Ja nii on siis igal Seto Kuningriigi päeval ülõmbsootska valiminõ. Ülõmbsootska on kuninga asetäitjaks. Ja ka sel korral valimised toimusid. Valiti uus ülõmbsootska. Kuningas on surnud. Elagu kuningas! Või pigem... ülõmbsootska om surnd, elägu ülõmbsootska!

Mu jalad, kaksteistsõrmiksool, põrn ja ülejäänud keha oli üliõnnelik seal, igatahes. Ja vägevad kul'atamishimulitsõ seto nooriku' nagu mi olõmi, tahtsõ mi kirmasilõ ka' minna'. Kell oli vast pool 21, kui me sinna järelpeopaika jõudsime. Aga millegi pärast oll' kirmas nagu natuke... vaikne. Rahvast küll oli, aga pill eriti ei hüüdnud ja... naised-mehed olid ka suhteliselt grupeerunud ja eri nurkades. Seega kauaks me ei jäänudki. Aga ega kell vähe ei olnud, kui me lahkusime. Päike oli juba loojumas. Ja ees ootas 4 tunni pikkune autosõit.

Hea oli. Jälle kordan vanno sõnno. Hää ol'l! Triin vist ikkagi läheb autokooli viimaks. Et saaks minna... uuesti... sinna! Ma armastan seda paika! Südamest! Ma armastan seda õhku ja mulda ja heina ja isegi sealseid ülisuuri ööliblikaid. Ja nüüd ma lähen, süda armastust täis, magama. Uhke on ikka setu olla...


reede, 27. juuli 2007

Setomaa saatus...



Käisin täna Setomaal. Päätnitsäpäival. Traditsioon on selline. Et käiakse kirikus ja sugulaste haudade peal, süüakse seal ja võetakse pitsike või paar kangemat, keelamata seda ka maetutele. See on justkui austusavaldus oma sugulastele. Traditsioon. Eks ole. Ja... kui me Setomaale jõudsime, tundsin ma kohe ülisuurt kihelust autost välja karata ning sussid jalast võtta, et siis paljajalu läbi käia iga viimanegi ruutmeeter ja siis visata kuhugi ilusasse paika pikali ning püherdada õnnest, ülisuurest õnnest. See emotsioon, mis Setomaal olles mind valdas, see juurtelähedus - kirjeldamatu. Pisar tuli silma!

Kell 6 ja 10 minutit peale hakkasime Kehrast liikuma. Ja enne 10t olime juba Saatses. Saatse kiriku ja kalmistu juures. (Pilt ülal, olge lahked - Saatse kiriku värav) Rahvast oli palju. Ema ja vanatädi teadsid rääkida, et kõvasti rohkem kui eelmisel aastal ning just noori olevat sel aastal kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Väga hea! Igatahes. Käisime tegime ruttu haua korda. Istutasime mõningad taimed ja silusime platsi ära ning siis kirikusse. Küünlaid süütama. Traditsioon. Vene õigeusu kiriku traditsioon. Setude traditsioon. Kirikus oli väga palju rahvast ja väga palav, nii et seal massis eriti kaua ei viibinud, aga... küünlad said pandud.

Käisin veel ka kirikutornis, kus ühed noored 14-18-aastased poisid ja tüdrukud tegid reidipilte, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Ma ütlesin neile, et see on pühakoda ja all käib jumalateenistus ja ei maksa siin lärmata ja mõttetustega tegeleda. Sain uskumatu solvanguterahe endale kaela, stiilis ää-sa-oled- nii-nõme-äää ja ää-ära- kobise-ää-icc-irw. Aga mul õnnestus nad siiski liikuma saada. Kuid ühel tibil tekkis raskusi ülikitsast luugist alla ronimisega. Kellanöörist ma ei lubanud tal kinni haarata, sest üks nende bandest juba tõmbas seda kogemata ja käis kena kong. Ja siis ta läks veel vihasemaks. Ja ma soovitasin tal järgmine kord pikem seelik selga panna. (Jumalateenistusele ei kõlba aluspesu välgutava seelikuga tulla nagunii!) Ja tibi läks veel vihasemaks. Ja ma näitasin talle, kuidas stiilselt luugist alla minna. God, kuidas ma miniseelikutes ajudeta olevusi ei salli. Parempoolne pilt ülevalpool-kuskil on vaade tornist alla väikse zoomiga - kaks neidu pildi keskel on mu ema ja vanatädi (emaema õde). Ja nende selja tagant sai endale erinevate anumatega kaasa viia pühitsetud vett.

Pärast kirikuskäiku läksime hauale tagasi, kus katsime "laua" või pigem siis - asetasime hauale laotatud linale söögid-joogid. Väiksed pitsid Nipernaadi viina kõigile, kaasa arvatud surnuile. Ahjaa, kui olin sugulastele rääkinud, kuidas ma kirikutornis noori korrale kutsusin ning lauakatmise ülesande onu käest endale haarasin, sest ainult nii sain ma olla kindel, et kõik saab olema õigesti, ütles ema, et ma olen ikka üks õige Toomesaar. Normaalne. Igatahes. Sõime. Käisin vahepeal jooksuga vaatamas mingisugust sellist rituaali, kus papid tegid kirikule ikooniga tiiru peale. (Vaadake pilti ülevalpool vasakul. Pean mainima, et see pikkade hõbedaste juustega ee... papp(?) meeldib mulle. Ärge saage ainult valesti aru!) See oli... meelierutav. See viirukihõng, mida nad endaga kaasa tõid, ning see "laulev" hääl, millega nad pühasõna ette kandsid - võiks kohati öelda, et isegi... maagiline. Ja pühitsetud vett pritsisid nad rahva sekka. Ma olen nüüd pühitsetud! Muuseas, ma olen selles kirikus ka ristitud. See oli ammu, vast siis, kui ma 3-aastane olin. Mäletan, kuidas ma üle kiriku röökisin. Ülikõvasti! Vesi oli märg ju! (Aga tegelikult on/oli selle veehirmuga seotud lapsepõlve uppumistrauma...)

Pärast seda rituaali tormasin viisakalt Toomesaarte hauaplatsile tagasi. Laud oli tühjemaks söödud. Eksole. Ja pudelid olid ka tühjemad. Onu Aleks (emaema vend) hüppas meie meeldivast seltskonnast läbi. (Ja siinkohal oleks paslik vaadata ka allpool asuvat vasakpoolset pilti, kus istuvad ja söövad onu Aleks ja onu Kalju (emaema õepoeg)) Naljakas on jälgida sugulasi, keda harva näeb; eriti vanemaid inimesi; eriti setusid. Nad on... huvitavad inimesed. Ja huvitav on mõelda, milline on olnud nende elukäik. Ja veider on mõelda, et nende sees voolab sama veri, mis minuski. Aga võib-olla (olgu, päriselt!) olen ma lihtsalt imelik. Igatahes.

Torkasin oma meeldivad varbad veelgi meeldivamasse Setomaa mulda! Tundsin lähedust kohaga, kust olen ma pärit. Uskumatut lähedust. Seda tunnet polegi võimalik sõnadesse panna. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi! Kahjuks ei saanud. Peagi oli pidu haual läbi ja vaja söögiasjad kokku pakkida. Viimased (noh, eelviimased, sest me pöördusime hiljem korraks veel hauale tagasi) pilgud haua suunas ning siis juba viis tee meid kirmaskile, mis siis selgemalt pannes oleks afterparty.



Kirmaskist suurt juttu rääkida ei olegi. Väike laul ja väike pillimäng, veel väiksem tants. Allpool mõned pildid. Keskmisel pildil meeldivad mulle need papid, kes tagaplaanil on. Eriti see keskmine. Parempoolne pilt on näide noortest setudest; poisil oli lausa setupoisi pluus säläh. Vasakpoolsel pildil... no mulle meeldis selle naise pearätik. :)


Pärast kirmaskit hakkasime vaikselt liikuma Saatsest väljapoole. Kell oli umbes 15. Käisime mu vanaema-vanaisa talus, mis nüüdseks on täiesti lagunemas. Põhjuseid ei nimeta. Kurb oli vaadata. Mäletan, kuidas seal sai ikka natuke joostud ja poolpimedat koera kardetud ning ema õepoegade eest ära joostud, sest nad tahtsid sulle vihmausse pluusi alla toppida. Ja vanaema mäletan. Ja vanaisa mäletan. Ma mäletan ju!


Parempoolne pilt on peahoone. Heinas. Üleni heinas. Keskmisel pildil (vaadake alla) on vaade sellest, kui pöörata sisse teele, kust saab minu ema lapsepõlvekoju. Vasakpoolsel pildil on ait. Ja mu ema. Ja vanatädi. Pange tähele, kuidas mu ema oma seeliku üles on tõstnud. ;)

Pärast seda melanhoolset ja nukrat olengut käisime läbi veel emaisa õe talust, kus ma sain teada, et inimesed, keda ma kunagi näinud pole, on mu sugulased. Ent nemad mind juba teadsid. Televiisori kaudu. Ja see... oli minu jaoks kummaline. Aga noh, nimi Toomesaar vist pani neid huvi tundma. Tegin seal ka tutvust kassiga, kelle nimi on Triinu. Saime kenasti läbi. Ent kuna mu sõrmed lõhnasid kala järele, leidis ta mingil hetkel, et ma olengi üks suur ja maitsev kala, ning hammustas mind raginal keskmisest sõrmest. Verd voolas, ma ütlen teile. Aga Triinud ongi sellised. Ärge kunagi kaotage Triinudega oma valvsust! Ja siis... olid seal ka kanad. Ja üks kukk. Tahtsin neist kenasid lähikaadreid teha. Ja asetasin oma põlve ilusasti kanakaka sisse. Shit happens! Pildid siis järgmised: stiilinäide kanakakast Triinu pükstel pärast rohuga pühkimist; Triinu ja Triinu; kaks kana ja üks kukk.




Veel pildikõisi Seto tripist: Esimene pilt: kes saab korralikult aru, mis on sinna kirjutatud, on tubli! Mina saan aru. Parim silt seal oli aga hoopis "tubagukiskmisõ kotus". Sellest ma pilti ei saanud. Kaamera akud said tühjaks. Darned! Keskmine pilt: Vene piiri lähedalt sai kõvasti mööda sõidetud. Korraks sai isegi venemaalt (meelega väikse tähega, sorry!) läbi sõidetud. Võitlesin sooviga aknast välja sülitada. Aga siinkohal ikkagi pilt ühest piiripostist. Pilte sai tehtud küll mitu, aga see on parim, sest ema sõrm jäi ka peale. I just love it! Ja minu keskmised sõrmed meeldivad mulle ka. Kolmas pilt: emaisa õe talumaja katuse alla olid nii mitmedki pääsukeste perekonnad omale pesad teinud. Sellest pesast väike pääsuke piilub välja. Ettevaatust, muidugi, Toomesaared on ju õue peal. Aga tegelikult me lindudele-loomadele viga ei tee. (Ämblikud siia ei klassifitseeru. Kuigi... täna hommikul ma ei tapnud vannis vedelevat ülikarvast ja jämedate jalgadega ämblikut ära. Aga ema siiski tappis.)

Ja siit tuleb siis ka minu meelest reisi fotograafiliselt parim pilt, mis mul õnnestus teha - Piusa jõgi auto aknast sõidu ajal. Palun:

KOKKUVÕTTEKS. Kogu see reis oli nii meeliülendav ja hea ja emotsionaalne ja melanhoolne ja lõbus ja nukker ja kummaline samal ajal. Ja ma tahan sinna tagasi! Ja ma lähen sinna tagasi! Ma lähen vist lõpuks autokooli ja saan load ja auto juba on olemas ja siis lähen sinna järgmisel suvel mitu-mitu-mitu korda ja olen seal mitu-mitu-mitu päeva ja käin kõik kohad läbi ja teen kõigest ja kõigist pilti ja püherdan linapõldudel ja mullas ja heinas ja liivas ja metsas ja jõgede kallastel, et seda kõike üha rohkem endasse saada. Mul on jalad praegugi Setomaa mullaga koos ja ma ei kavatsegi neid enne hommikut pesta! Mul on marsruut Setomaale ja vanaema-vanaisa tallu ja Saatse surnuaiale selge. Võin kasvõi üksi minna. Väga hea! Veiga illos om!! Tagasitulles kuulasime veel autos kahe minu vanatädi vastvalminud plaati, mille peal on ka näiteks Seto hümn ning kaasas olnud vanatädi poolt kirjutatud imeilus isamaaline setokiilne laul ja kui need lõpuks järjest tulid... ma hakkasin peaaegu nutma! Veiga illos!! Armastan!