Üks väikene idu: riiklikud usupühad

Viimasel ajal kipun üha tihedamini mõtlema, miks meil on nii palju kindlaks määratud riiklikke usupühasid, seda enam, et ametlikku riigiusku meil Eestis ei ole ning ateistide hulk siin riigis on üks maailma suurimaid. Kuna pühapäevases online-Postimehes oli mh artikkel sellest, kuidas Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon sooviks riigipühadena näha ka nn vene jõule, siis tekkis mul küsimus - kas me ei võiks riigina üles näidata innovatiivsust ning pakkuda meie inimestele täiesti uutmoodi lahendust?

Igale inimesele võiks olla eraldatud teatud arv nn (riigi)pühasid, mida ta siis vastavalt usu- ning südametunnistusele vajalikul hetkel välja võtta saaks. Kes tahab pidada kristlikke jõule ja ülestõusmispühasid, kes õigeusklikke jõule, kes talvist ja suvist pööripäeva, kes ramadani või hoopis midagi muud. Kui põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, siis sellest lähtuvalt võiks olemata olla ka kõigile riiklikult ette kirjutatud kindlad (kristlikud) pühad. Kes tahab, võtab püha välja kasvõi oma sünnipäeval. Kõikidele kohustuslikuks riiklikeks pühadeks võiks jääda vaid vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, võidupüha ning (äkki ka) aastavahetus. Sellisel moel ei jääks äri ju tegelikult pea kunagi seisma – õigeusujõulusid pidavad inimesed töötavad kristlike jõulude ajal ja vastupidi.

Muidugi on valdkondi, kus vähemalt esmapilgul oleks seda süsteemi ehk keeruline rakendada - nt koolid, lasteaiad - ent usun, et mingi lahenduseni saaks jõuda siingi, nt pakkudes õpilastele tulevikus paindlikumat ja individuaalsetest võimetest ning vajadustest lähtuvat õppekava vms. Küsimus oleks muidugi, kas õpilase puhul tuleks lähtuda tema vanema(te) usutunnistusest või nt lapse enda usutunnistusest, sest kuigi sageli need ühtivad, siis on ka palju olukordi, kus lapse usutunnistus on vanema omast hoopis erinev. Võib-olla peaks koolid end üldse igasugusest religioossusest (mh kristlikest jõulupidudest) puhtana hoidma, tutvustades lastele vaid usundiõpetuse raames võimalikult palju erinevaid maailmausundeid, et lapsed saaksid hiljem ise valida, kas ja mida nad usuvad ning mida tähistamise vääriliseks peavad?

Ise – nagu ühele setule kombeks – olen pigem õige- ning Pekousku, samas olen ka pigem lihtsalt "spirituaalne" kui "religioosne" ehk teisisõnu mulle meeldivad mitmete religioonide ja usunditega kaasas käivad kombed või hõng, aga reaalset usku millessegi Kõrgemasse mul ei ole. Mulle meeldib ääretult õigeusukirikutes eviv maagiline aura, sellele omane laulev kõneviis ning viirukihõng. Samuti meeldib mulle baptismiga kaasnev joovastunult laulmine, pigem mustanahalistele omane emotsionaalne kõneviis. Üks korralik joig – olgu see siis kuu, metsa või mõne vaimu poole – toob külmavärinad ihule. Lähimate sugulastega oma vanavanemate haual einestamine, nendele mõeldes toosti tõstmine ning kogu surnuaeda kord aastas enda alla mattev sagimine, teretamine, leelotamine nagu päätnitsal Saatse külas, jätab südamesse korraga nii sooja heaolutunde kui rahutu tagasiigatsuse. Läbiraputav emotsioon ning muusika on minu religioon.

Ent ometi on keeruline igal suvel endale vähemalt päätnitsakski töölt vabu päevi kaubelda, rääkimata õigeusu jõuludest või muudest - minu hinge jaoks olulistest - tähtpäevadest...

Kadrilaupäevaöö

Kõht on täis ja pea on tühi,
keelel vill ja hammas nüri.
Kaugelt kostub mäslev meri,
udupasun, üksik heli.

Istun üksi. Sa ei kuule
ega näe, mis laul'vad huuled.
Öö, mis taas kui iga teine -
jälle mina, mitte meie.

Rein Lang, kirjutan teile esimest korda...

Kuna diskussioon „Väärt- versus sopakirjandus“ ei ole tänaseks oma päevakajalisust minetanud, võtan ka nüüd hetke, et kirjutada välja oma mõtted kirjanduse lahterdamise ning selle kättesaadavuse kohta.

Esmalt, härra minister, tahan teid tänada, et juhtisite minu tähelepanu kirjandusele ning autoritele, mis ja kes on mul seni kahe silma vahele jäänud. Kui te ei oleks tõstnud esile mõningaid konkreetseid autoreid, poleks ma ilmselt nende teoste vastu kunagi huvi tundnudki, kuna mind erutavad teosed kuuluvad natuke teistsugustesse valdkondadesse. Ent nüüd ma luban, et võtan esimesel võimalusel kätte mõne Barbara Cartlandi teose, sest tahan viimaks teada, milles seisneb selle kirjaniku fenomenaalne populaarsus. Pealegi leian, et saan ükskõik millist kirjanikku tegelikult arvustada vaid lugejana ehk teisisõnu alles seejärel, kui olen selle kirjaniku teoseid lugenud.

Teiseks, lugupeetud minister, ei saa ma aru, mis asi on see riigi raha, millest te nii rõhutatult räägite. Kui mõelda, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus võim on tegelikult rahva võim ehk demos kratos, on see raha, mida te kiivalt nn sopalugejate eest hoida soovite, rahva raha. Kui rahvas ei taha lugeda seda nn väärtkirjandust, ei ole viga rahvas ega rahva kehvades valikutes, vaid pigem kõrgemal süsteemis ning tehtud poliitilistes valikutes – ehk tuleks kultuuri- ja ka haridusministril esitada hoopis endale küsimus, miks ei teki suurel osal inimestest kiindumust nn väärtkirjanduse vastu?

Kolmandaks, härra minister, võib-olla olete olukorra liigkiirelt probleemiks ristinud? Mulle tundub, et inimesed laenutavadki sopakirjandust just nimelt raamatukogust, sest see ei ole väärt püsikohta lugeja isiklikus raamaturiiulis. Inimesed, sh nt mina, muretsevad koju ikkagi eelistatult ostmist (ja korduvat lugemist) väärt kirjandust – raamatukogudest käingi laenutamas raamatuid, mida üldjuhul iial koju ei ostaks, ent mis siiski mingil põhjusel huvi on äratanud. Kumb on parem olukord – kas see, kus raamatukogudes seisavad riiulid täis väärtkirjandust ning inimeste kodudes on hunnikutes Barbara Cartlandi, sest neid lihtsalt raamatukogust laenutada ei saa, või see, kui inimene saab oma kodusest raamatukogust igal hetkel haarata lugemist väärt raamatuid, ent sopakirjanduse järele peaks minema raamatukokku? Muidugi on oluline, et ka raamatukogudes oleks piisavalt väärtkirjandust, ent kas "vähem väärt" kirjanduse olemasolu raamatukogudes on tingimata probleem?

Viimaks, kultuuriminister, on tegelikult kummaline kuulda teie kui liberaalse erakonna esindaja suust, et riik peaks turgu piirama. Raamatuturg on ka turg, mida peaks reguleerima see Reformierakonna poolt palju armastatud nähtamatu käsi, nõudluse ja pakkumise tasakaal, vaba turumajandus. Miks, mis põhjustel on raamatuturg mis tahes muust turu(osa)st erinev, et riigil oleks õigus öelda – seekord nähtamatu käsi eksib, me ise reguleerime?

Ma olen nõus sellega, härra Lang, et raamatukogudes peaks mingisugune kindel baasvalik alati saadaval olema, ent selleks peaks riik raamatukogudele andma eraldi rahastuse. Kui praegune niigi napp raha peaks tulevikus minema aga mingi teatava sundvaliku muretsemiseks, on olukord minu hinnangul nutune. Väärtkirjanduse olemasolu raamatukogudes ei pane inimesi nn sopakirjanduse lugemisest loobuma, suurem väärtkirjanduse pakkumine ei suurenda ilmtingimata nõudlust...

_________
Pildid siit ja siit.

Meelelahutus: ütle, milline on su kohvimasin...

Eelmisel nädalal sain maha uussõnaga „Ütle mulle, milline on su kohvimasin, ja ma ütlen, milline oled sa ise“, mis tekitas tutvusringkonnas üsna suurt elevust ning huvi potentsiaalse diagnoosi vastu. Konsulteerisin oma sisemise hingeanalüütikuga ning panin – puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel – kokku alljärgneva kohvi valmistamise harjumustel põhineva iseloomu- ülevaate. Kommenteerige, kas läheb mingil moel täppi ka või on puhas udujutt ja käojaan?

Harilik filtriga kohvimasin
Pealtnäha oled harilik ja ontlik kodanik, ent tegelikult peitub sinus rohkelt potentsiaali. Võib lausa öelda, et sinus on varjatud andeid. Kui sind veidi motiveerida ning õigeid nuppe vajutada, lähed mürinal-lurinal käima ja saavutad selliseid tulemusi, et ise ka imestad. Oled väga vastupidav – vajadusel võid järgemööda väsimatult töötada tunde, samuti ei pelga sa suuremahulisi ülesandeid. Olenemata väsimusastmest, taastud kiiresti, et siis jälle – kas enda või teiste meeleheaks – tegutsema asuda. Kipud mõnikord siiski igapäevarutiini liigselt kinni jääma, mistõttu kannatavad ka tulemused.

Presskann, -tass
Oled isepäine maksimalist, kes naljalt vähese ning kehvaga ei rahuldu. Näed soovitud tulemuste saavutamiseks palju vaeva – seda kõike selleks, et hiljem selle suurepärase töö vilju nautida. Mõnikord kipud ka (pingutustega) liialdama või oled ehk liiga kärsitu ja kannatamatu, ning siis oled oma tegemistes pettunud - on vaja ikka tasa ja targu! Eelistad oma elus pigem pisemate sammude kaupa edasi liikuda ning suuremaid väljakutseid võtad vastu harva, mõneti ehk liialt kaaludes ja kaheldes, ometi ei takista see sul täiel rinnal elamist. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab...

Kallad kohvipuru tassi ja valad kuuma vett peale
Nagu presskannu kasutajad, oled sinagi isepäine hing, kes tahab nautida parimat, ent sa oled sealjuures mugav - sulle ei meeldi, kui asjad aetakse liiga keeruliseks, sulle meeldivad pigem kiired ja lihtsad lahendused. Oled üldjuhul üsna konkreetne ning sulle ei meeldi ümber nurga keerutamine ega ümber palava pudru tiirutamine. Lisaks - sa väga ei piparda ega löö verest välja, kui elu sulle kohvipuru hammaste vahele kallutab. Algul on võib-olla veidi ebameeldiv, aga siis jood vett peale ning lähed eluga edasi.

Ostad kohvi kuskilt kaasa
Oled üsna impulsiivne. Sulle meeldib - eriti argiste toimingute juures - eelkõige kiirus ning sujuvus, et siis oleks suurte ja tähtsamate asjade jaoks rohkem aega. Eelistad, et keegi teine teeb sinu eest n.ö musta ja igapäevase töö ära, ning üldjuhul ka tasud neile tehtu eest vastavalt. Tihti hõljud ise sel ajal kuskil kõrgel pilvedes, siht kaugel ees, ning argipäev jookseb sinust lihtsalt mööda. Sinul on omad asjad ajada ning omad kohad, kuhu jõuda. Kohati kipud ehk liigagi unistama ning olulised pisidetailid jäävad märkamata, mistõttu aeg-ajalt „keele ära kõrvetad“ või hoopis ninali komistad.

Espressomasin
Oled sihikindel ning tead selgelt, mida tahad ning kuidas seda saada, sealjuures poolpiduste variantidega sa ei lepi. Oled suure tõenäosusega juba tänaseks päevaks jõudnud kuhugi eluplatvormile, kus iga teine oleks saavutatuga väga rahul, ent sina ei kavatse siia pidama jääda ning rühid aina edasi. On oht, et minetad oskuse tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, millistest tundsid rõõmu varem. Kui su elus peaks juhtuma mingi viperus, mistõttu oled sunnitud naasma espressomasina-eelsesse rutiini, on võimalik, et sul on raskusi taaskohanemisega.

Lahustuv kohv pluss vesi
Oled väga leplik ning vähenõudev. Sa kas ei oska või ei julge midagi enamat, midagi paremat tahta. Mõneti mängib siin rolli ka sinu liigne mugavus – sul on olemas üks kiire ja lihtne lahendus, mida päevast päeva kasutad, ning sa ei ole motiveeritud midagi teistsugust proovima – seda kartuses, et keerad midagi nässu, või kartuses, et pead oma senisest kastist välja tulema ning millelegi uuele ja teistsugusele avatud olema. On oht, et lepid liiga vähesega, ning ei õpigi tundma, et elus on avastada ning tundma õppida nii palju muud head ja huvitavat. Rohkem julgust ja pealehakkamist!

Sa ei joogi kohvi mitte mingis formaadis
Oled iseseisev ning kahe jalaga maa peal. See ei tähenda muidugi, et sa aeg-ajalt ei unistaks - ent sa unistad hoopis erinevatest asjadest kui teised – need kohvijoojad – sinu ümber. Suudad vaadata suuremat, kaugemat pilti ning seda hoopis selgemalt – sa ei naudi ainult oma (piimavahust) ninaotsa. Hõljud aeg-ajalt hoopis teistsuguses paralleelargipäevas ning seetõttu on sul kaaslastest mõnikord ehk raske aru saada – nagu neil sinustki – ent see ei takista sind oma asja ajamast ning elu ja õnne nautimast.

Poliitiline idu: faktide esitamine IRL-i moodi

Pühapäevases Delfis ilmus üllatav uudisnupp, kus IRL-i kuuluv linnavolinik Andres Luus tuututab Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamisest, täpsemalt keskuse likvideerimisest ning keskuses tegutsevate seltside taeva alla jäämisest. Kuna kuulun ka ise ühte kõnealuses keskuses toimetavasse seltsi, leian, et IRL on proovinud võita positiivset poliitilist tähelepanu Keskerakonna läbimõtlematu tümitamise ning faktide mittetäieliku esitamise näol.

"Tallinna linnavoliniku Andres Luusi (IRL) sõnul annab neljapäeval volikogus vastu võetud Kultuuri- seltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamine suure hoobi seal tegutsevale 14 seltsile ja ühingule liikmeskonnaga üle poole tuhande inimese. „Linnavalitsuse poolt on eriti küüniline kultuuripealinna aastal kaotada ainus kindel tugi, millele need seltsid toetuvad. Otsus võeti vastu kiirustades ning ilma seltsidega konsulteerimata,“ ütles Luus IRL fraktsiooni teatel.

Luusi sõnul on ka häbematu abilinnapea Mihhail Kõlvarti poolne põhjendus, et tegemist on kulude kokkuhoiuga. „Linn hoiab antud juhul nelja inimese koondamisest kokku ligi 20 000 eurot aastas. Samal ajal on sihtasutuse Tallinn 2011 kahe nõukogu liikme palk 75 000 eurot aastas. Kui abilinnapea tahab kulusid kokku hoida, siis alustagu viimasest,“ sõnas Luus. "Suure tõenäosusega on Kultuuriseltside Teabekeskuse likvideerimise järgmiseks etapiks neile mõeldud Sakala 14 hoone müük, mis tähendab seltside tõstmist tänavale," tõdes Luus."

Minuni kui ühe TKT-s tegutseva kultuuriseltsi liikmeni on jõudnud aga muret üldse mitte tekitav kiri, mis selgitas kõikidele seltsidele, et - lühidalt refereerides - TKT tegevus korraldatakse lihtsalt ümber koondnimetuse 'likvideerimine' all ning selle ülesanded antakse edaspidi kanda Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile (vastava otsuse eelnõu teksti ning selgitust saab lugeda nt siin). Teisisõnu – halvemaks ei muutu tegelikult midagi ning mitte ükski selts taeva alla ei jää!

"Mõistan rahutust ja ebakindlust, [...], kuid võin kinnitada, et Teie tegevusele ei avalda muutus vähimatki negatiivset mõju ning tahan samas kummutada kuulujutud, mis liiguvad teabekeskuse sulgemise kohta. Hallatava asutuse töö ümberkorraldamisest ei muutu seal tegutsevate seltside töö ebamugavamaks ega halvemaks.

Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse juures tegutsevad seltsid jätkavad nagu seni; ka Sakala tänava ruumide kasutamisvõimalus säilib täies mahus. Pigem toob teabekeskuse töö kultuuriväärtuste ameti poolne juhendamine seltsidele kaasa võimaluse kasutada ameti potentsiaali projektide nõustamisel ning finantsvahendite leidmisel, samuti paraneb seltside võimalus osaleda erinevates ülelinnalistes programmides. Pealegi saab teabekeskuse majandamiskuludeks mõeldud vahendid suunata kultuuriseltsidele tegevuse toetamiseks.

Otsust teabekeskuse töö ümberkorraldamiseks ei tulnud uisapäisa. Sellele eelnesid arutelud ning uue toimimismudeli kaardistamine, mille käigus vaeti erinevaist aspektidest lähtudes keskuse kohustuste ülevõtmisega seotud riske ning tuvastati ameti kui innovaatilise ja hästi toimiva struktuuri eelised teabekeskuse piiratud võimaluste ees.

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet tunnustab juhataja [...] kauaaegset tööd, kuid täna on aeg küps muutusteks. Usun, et koostöö Teie vahva seltsiga kujuneb vastastikku rikastavaks. Kultuuriväärtuste amet toetab igati Teie edasist tegevust, pakkudes omalt poolt ruume, kompetentsi, asjalikku nõu ning senisest paremaid materiaalseid võimalusi."

Nõustun – ning usun, et koos minuga ka paljud TKT teiste seltside liikmed – et tõepoolest on senine TKT juhataja olnud tubli ning tema töö äärmiselt tänuväärne, ent eesootav muudatus vajalik ning aeg selleks küps. Kahju, et Tallinna linnas on olukord jõudnud sinna, kus poliitikud püüavad iga sammu peal konkurentidele tuima näoga ära panna, soovimata publikule avada, mis on muudatuste tegelikud tagamaad ning mida arvavad muudatustega kokku puutuvad asjaosalised sellest ise.